Lükkasin natuke nädalavahetusel toimunud E4 karikavõistluse kokkuvõtet edasi. Et ei lahkaks õhku jäänud protesti enne ärakuulamist. Ja et seisukohad ei jääks ühekülgseks. Aga siit ta tuleb. Koos viimase kolmapäevaregatiga.
E4 karikavõistlustel olid seekord ORC grupid koos. 13 paati. Sealhulgas valitsevad Euroopa Meistrid, valitsevad medalistid, endised maailmameistrid jne. Kokku siis pool fliiti olid sellised tegelased, et enne starti oleks pidanud austuseks kniksu ja kraapsu tegema. No päriselt... Kuskil maailmas ei käi külavõistlused sellisel tasemel. Täielik kosmos. Aga kus oleks veel parem õppida kui tugevamate vastastega mängides? Tihke, igatähes.
Esimene võistluspäev oli meie jaoks kaunis kesiste tulemustega. Esimene sõit läks aia taha kõigepealt stardis ja siis lõpeks kui eksisime nii taktikaliselt kui ka keerasime spinni poomi ülestõmbe kõigepealt 2 ringi ümber spinni ning seejärel korrigeerisime ringide arvu 4 peale. Paduviimasena finišisse paduviimane koht. Teine sõit läks ka juba stardis kaunis nigelasti. Kuna rada oli väga lühike siis oli startidel ka päris oluline kaal. Lisaks ei saanud kuidagi hoogu üles, paat lihtsalt ei liikunud. Ja kui paat ei liigu siis jäädki kõigi taha, saad igalt poolt segatud tuult ja niimoodi see kaotus tuleb. Sekundhaaval. Aga vähemalt suutsime füüsiliselt 8. kohal finišeerida ja My Cari ning Reval Café protokollis selja taha jätta. Kolmandas sõidus hakkas vaikselt paranema ning suutsime juba 7. kohal finišis olla ning seljatada Vesikaare, My Cari ja Adele.
4. võistlussõit oli aga huvitavam. Tuul keerutas mis hirmus ja kuidagi suutsime enamvähem õigeid käike teha. Mitte muidugi alati kõige õigemaid. Nimelt esimeses allatuule märgis tekkis intsident. My Car läks tohutu kaarega märki. Ees oli Brigitta-X. Tuult oli natuke vähem ja märgi juures oli vesi eriti kleepuv. Taktik otsustas halssida My Carist sisse poole ja proovida enne märki jõuda. Sellele järgnes aga päris valjuhäälne kisa ja natuke serbohorvaadi keelset sõimu My Cari pealt. Seda juba siis, kui paatidel oli veel 2-3 paadipikkust vahet. Aga sellist asja purjetamises ei ole nagu "Siia ei tule". Ruumi kas on või ei ole. Kui iga kord sellise jutu peale otsa ümber keeraks ei saaks vist kunagi vähemalt pool fliiti stardiprotseduuridegagi hakkama. Jutt (kisa) on reeglina kõvem kui tegelik mure ruumi pärast. Muidugi märgis sisemiseks pressimine on üks eriti libe tee. Samas meil oli paat klaar ja ennegi on märk valele poole jäetud, ring tehtud ja tagant targemana tagasi tuldud. Kisa My Cari peal läks aga kõvemaks ja kõvemaks mida lähemale nad tulid. Lõpuks oli paatide vahe 3 meetrit ja meie vöör teisele, valele poole märki. Siis oli aga selge, et My Car ei saa üles luhvata. Brigitta-X on märgis ees. Kiiruste vahe oli märgatav ja My Caril oleks ainus võimalus Brigittaga intsidenti vältida nokk alla keerata ja seeläbi täiesti tahtmatult meile meile märgis veel rohkem ruumi jätta. Aga kogu tähelepanu oli meil, egod luhvasid rohkem kui füüsika lubas ning pauk käis ära enne kui meie vöör märgi juurde jõudis. See tekitas aga päris suure augu märgi juurde ning läbi me sealt lipsasime. Nüüd on siin paar aga. Aga üks on see, et me nägime (nii nagu purjetamises ikka) eri paatidelt olukorda erinevalt. Meie hoidsime omast arust konservatiivset joont ja andsime My Carile piisavalt ruumi. Piisavalt ruumi on muuseas kaunsis täpselt defineeritud. Võimalus keerata 30 kraadi mõlemas suunas ilma seeläbi kohest kontakti tekitamata. My Cari pealt oldi aga seisukohal, et meil olid poordid koos ning kontakti vältimiseks tuli alla keerata ning nii sündis ka kontakt Brigitta-X-ga. Oli ta mis ta oli, ega me rohkem sinna märki sisemiseks ei roni. Elu õpetab. Reeglid ja praktikad on sellised, et eluilmas ei ole võimalik ära tõestada kas tegelikult ka oli ruumi või ei olnud. Eeldatakse, et teeõiguseta sisemine paat on süüdi. Päris sellise praktikaga me kursis ei olnud. Ja meie vabandused koduse rajasõidurahu rikkumise eest. Tahtlikult me kindlasti kellelegi kuskile vahele ei süsti ning ka karistusringi teeme alati ära kui selge, et oleme eksinud. Isegi kui palve esitatakse serbohorvaadi keeles.
Aga märgi me võtsime ja edasi sõitsime. Jälgisime huviga mis siis saab. My Car ei rullinud protestilippu lahti. Vaatamata sellele, et taktik seisis terve sõidu roolimehe selja taga ning lipp oli tal alati käeulatuses, ahterstaagi ümber seotud. Vaatasime terve ülestuule. Ei ole. Vaatasime allatuules, Ei ole. Poole allatuule peal tekkis küsimus, et ei tea kas nad mõtlesid protestimise osas ümber. Vahetult enne finišit oli aga lipp lehvimas. Mis on selgelt liiga hilja. Sellega oli protest otsustatud. Küll aga muutus lugu protesti ärakuulamise käigus. Või õigemini siis, kui selgitati kas protest on valiidne. Väidetavalt heisati protestilipp ca 1 minut pärast intsidenti. Siis kui taktik oli grootsoodi ja ahterstaagi peale tõmmanud. Aga nii märgivõtust Facebookis ringlevas videos kui ka meie 8 meeskonnaliikme kinnitusel oli taktik kogu see aeg roolimehe selja taga ning X-35 peal pole sealt mingi valemiga võimalik ei grootsooti ega ahterstaaki peale tõmmata. Protestikomitee hindas aga, et ka 1 minut on liiga hilja. Minutiga jõuab 200 meetrit ära sõita ning isegi see ei ühti reeglitest kirjeldatud "esimesel mõistlikul võimalusel" definitsiooniga. Reaalselt sõideti liputa aga ligi 1/3 kogu võistlusdistantsist. Seega edaspidiseks kõigile kõrva taha, ka meile - lipuga ei venitata. Reeglid on reeglid. Kui lippu pole, pole ka kinnitust, et päriselt plaanid protesti sisse anda. Isegi vahest ohtlikus olukorras hüüame "protest" ära, kuid ega siis iga intsidendi pärast pole vaja ju protesti sisse anda. Kui olulist teelist keelatud manöövriga ei saavutata, mis seal ikka paberit rullida. Ja nii jääb ta tihti ka teistes lipp paatides lahti pakkimata ikka peamiselt põhjusel, et tegelikult protestida ei plaanita.
Järnes pühapäev. Tuult pidi justkui nagu olema, kuid ei ühti. Oli palju aega tegeleda asjadega. Eriti kuna pidime kell 08:30 One Sailsi tehnilise direktori Flavio Formosaga merele minema trimme sättima. Selgus aga, et masti trimm oli meil eelneval päeval täiesti lappama läinud. No ikka nii paigast ära kui vähegi kannatas. Olime My Cari pealt kolmapäeval tensiomeetrit laenanud ja selle abil pandud baastrimm oli meie omast vist erineval skaalal. Igatähes saime masti trimmi paika, natuke timmisime Flavioga vaikse tuule trimme veelgi pehmemaks kui varem ja hopsti kõik kiirustargetid käes. Stabiilselt. Mitte nii nagu eelneval võistluspäeval, kus nägime targeteid vaid ajutiste sortsudena. Panime merel Flavio tagasi Technonicoli peale ja peagi see start ka tuli. Saime hea stardi ja sealt edasi saime puhtas tuules rahus vajutada. Ainult Soomlaste X-41 Xini Freedom tegi enne esimest ülestuule märki meile paudi alla, pressis meid veidi ja sai tsooni sisenedes teeõiguse. Edasi oli aga vaba tuul ja vahe kasvatamine. Paat lendas nagu liipritel. Targetid kogu aeg stabiilselt käes, paudid kiired puhtad, manöövrid nagu kulda. Kõik see eelmise päeva susserdamine ja pusserdamine oli ikkagi asja ette läinud. Lõpptulemusena X-41 järel 4. finišis ning protokolli uhke 2. koht. See viimane sõit tegi kogu võistluse nii heaks nii heaks nii magusaks. Suutsime vähemalt endale tõestada, et me suudame. See on kuratlikult raske. Just et kõik tingimused oleks õiged ja saaks sõidule keskenduda. Aga paadis on rammu ja kui me keskendume saame ka paadi ohjamisega hakkama. Nüüd oleks vaja veel mõningates tuuletugevustes see oma trimm ja käik leida. Kaugel me sellest pole, et hakkab mõistus paadist üle käima.
Siis tuli aga kolmapäevak. Enne mida oli eelpool kirjeldatud protestikomitee istung. Läksime merele - light foka medium trimm. Merel puhus lubatud 8 sõlme asemel 16 sõme. Panime nr 2 foka peale. Keerasime vante peale. Start. Aga no ei liikunud kuidagi väga hästi... Mitte liigselt halvasti aga ka mitte väga hästi. Vale rajaääre valik ja esimeses märgis olime sügaval fleedi sees. Punnitasime mis me punnitasime allatuules, tohutult kellelgi eest ära ei venitanud. Panime jälle light foka peale ja pärast järgmist märgivõttu andsime aga tuld. Mast oli ju hirmjäigaks keeratud 16kt tuules... Aga ikka oli midagi valesti. Aga no ei osanud näppu peale panna mis oli valesti. Mingi hetk ütles tagumik, et vaatamata jäigale trimmile oleks vaja ikkagi ahterstaaki peale vedada... Aga palju ei julgenud. Loogikavastane ju... Igatähes käik oli OK. Eimidagi kuldaväärt, kuid endiselt grammike parem peamistest konkurentidest. Aga vahed olid liiga väikesed ja tegime mõned valed otsused. Maatuul ju keerutab ja teeb trikke. Keegi peab vastu pükse ka saama. Seekord saime meie. Näiteks My Cariga suutsime selle sõidu jooksul vist ca 4 korda piisava vahe sisse sõita, et see siis hiljem neile kaotada. Sadamas selgus, et masti oli enne starti merel peale keeramise asemel hoopis sama palju järgi antud. Ja siis oli ka kõik selge kuhu käik kadus. Õppetund kaks - usalda oma tagumikku. Ja kui tundub, et Sinu X ei liigu nii nagu peaks - kontrolli kõik topelt üle. Meie jälle targemad.
Ahjaa. Meil juhtus jälle imelik intsident. Saime muulide vahelt enne kolmapäevaku finišit sisse, Katariina II otse ahtris kinni. Vahe 3 meetrit. Muulide sees on teatavasti üks teine muul mille otsas on kollane poi. Sinna ei saa liiga lähedale minna, kivid. Läksime nii lähedalt kui vähegi julgust oli. Katariina II sai aga selja tagant miskise pagi ja ajas oma vööri sinna meie ja kivide vahele. Kõigil nägu naeru täis, et kuule, takistus ju. Meile jäi aga 30cm ruumi kahe paadi vahele ja ei saanud korralikult allagi keerata, et nad sinna ära mahutada. Tihke. Võinoh me ei oleks pidanud kedagi kuskile mahutama, meil oli teeõigus. Aga ma ei tea mis see oli. Meil oli kõigil suu nii lahti, et ei osanud esimese hooga midagi öelda. Meil polnud küll nii häda selle kolmapäevakuga, et päris niimoodi oma paadiga riskida. Veetase oli ca -30cm ja see on ime, et Katariina sealkohal suure pauguga seisma ei jäänud. Katariina II sõitis selle manöövriga meist igatähes korralikult üle ja sinna kaotasime ka oma sekundid, et 10 paadi seas 5. koha asemel 7. positsioonil potsatada. Katariina II aga oli teinud valestardi niiet ei saanudki tulemust kirja.
 |
| Kõik pildid selles postituses: Aleksandr Abrosimov Photography |
E4 karikavõistlustel olid seekord ORC grupid koos. 13 paati. Sealhulgas valitsevad Euroopa Meistrid, valitsevad medalistid, endised maailmameistrid jne. Kokku siis pool fliiti olid sellised tegelased, et enne starti oleks pidanud austuseks kniksu ja kraapsu tegema. No päriselt... Kuskil maailmas ei käi külavõistlused sellisel tasemel. Täielik kosmos. Aga kus oleks veel parem õppida kui tugevamate vastastega mängides? Tihke, igatähes.
Esimene võistluspäev oli meie jaoks kaunis kesiste tulemustega. Esimene sõit läks aia taha kõigepealt stardis ja siis lõpeks kui eksisime nii taktikaliselt kui ka keerasime spinni poomi ülestõmbe kõigepealt 2 ringi ümber spinni ning seejärel korrigeerisime ringide arvu 4 peale. Paduviimasena finišisse paduviimane koht. Teine sõit läks ka juba stardis kaunis nigelasti. Kuna rada oli väga lühike siis oli startidel ka päris oluline kaal. Lisaks ei saanud kuidagi hoogu üles, paat lihtsalt ei liikunud. Ja kui paat ei liigu siis jäädki kõigi taha, saad igalt poolt segatud tuult ja niimoodi see kaotus tuleb. Sekundhaaval. Aga vähemalt suutsime füüsiliselt 8. kohal finišeerida ja My Cari ning Reval Café protokollis selja taha jätta. Kolmandas sõidus hakkas vaikselt paranema ning suutsime juba 7. kohal finišis olla ning seljatada Vesikaare, My Cari ja Adele.
4. võistlussõit oli aga huvitavam. Tuul keerutas mis hirmus ja kuidagi suutsime enamvähem õigeid käike teha. Mitte muidugi alati kõige õigemaid. Nimelt esimeses allatuule märgis tekkis intsident. My Car läks tohutu kaarega märki. Ees oli Brigitta-X. Tuult oli natuke vähem ja märgi juures oli vesi eriti kleepuv. Taktik otsustas halssida My Carist sisse poole ja proovida enne märki jõuda. Sellele järgnes aga päris valjuhäälne kisa ja natuke serbohorvaadi keelset sõimu My Cari pealt. Seda juba siis, kui paatidel oli veel 2-3 paadipikkust vahet. Aga sellist asja purjetamises ei ole nagu "Siia ei tule". Ruumi kas on või ei ole. Kui iga kord sellise jutu peale otsa ümber keeraks ei saaks vist kunagi vähemalt pool fliiti stardiprotseduuridegagi hakkama. Jutt (kisa) on reeglina kõvem kui tegelik mure ruumi pärast. Muidugi märgis sisemiseks pressimine on üks eriti libe tee. Samas meil oli paat klaar ja ennegi on märk valele poole jäetud, ring tehtud ja tagant targemana tagasi tuldud. Kisa My Cari peal läks aga kõvemaks ja kõvemaks mida lähemale nad tulid. Lõpuks oli paatide vahe 3 meetrit ja meie vöör teisele, valele poole märki. Siis oli aga selge, et My Car ei saa üles luhvata. Brigitta-X on märgis ees. Kiiruste vahe oli märgatav ja My Caril oleks ainus võimalus Brigittaga intsidenti vältida nokk alla keerata ja seeläbi täiesti tahtmatult meile meile märgis veel rohkem ruumi jätta. Aga kogu tähelepanu oli meil, egod luhvasid rohkem kui füüsika lubas ning pauk käis ära enne kui meie vöör märgi juurde jõudis. See tekitas aga päris suure augu märgi juurde ning läbi me sealt lipsasime. Nüüd on siin paar aga. Aga üks on see, et me nägime (nii nagu purjetamises ikka) eri paatidelt olukorda erinevalt. Meie hoidsime omast arust konservatiivset joont ja andsime My Carile piisavalt ruumi. Piisavalt ruumi on muuseas kaunsis täpselt defineeritud. Võimalus keerata 30 kraadi mõlemas suunas ilma seeläbi kohest kontakti tekitamata. My Cari pealt oldi aga seisukohal, et meil olid poordid koos ning kontakti vältimiseks tuli alla keerata ning nii sündis ka kontakt Brigitta-X-ga. Oli ta mis ta oli, ega me rohkem sinna märki sisemiseks ei roni. Elu õpetab. Reeglid ja praktikad on sellised, et eluilmas ei ole võimalik ära tõestada kas tegelikult ka oli ruumi või ei olnud. Eeldatakse, et teeõiguseta sisemine paat on süüdi. Päris sellise praktikaga me kursis ei olnud. Ja meie vabandused koduse rajasõidurahu rikkumise eest. Tahtlikult me kindlasti kellelegi kuskile vahele ei süsti ning ka karistusringi teeme alati ära kui selge, et oleme eksinud. Isegi kui palve esitatakse serbohorvaadi keeles.
Aga märgi me võtsime ja edasi sõitsime. Jälgisime huviga mis siis saab. My Car ei rullinud protestilippu lahti. Vaatamata sellele, et taktik seisis terve sõidu roolimehe selja taga ning lipp oli tal alati käeulatuses, ahterstaagi ümber seotud. Vaatasime terve ülestuule. Ei ole. Vaatasime allatuules, Ei ole. Poole allatuule peal tekkis küsimus, et ei tea kas nad mõtlesid protestimise osas ümber. Vahetult enne finišit oli aga lipp lehvimas. Mis on selgelt liiga hilja. Sellega oli protest otsustatud. Küll aga muutus lugu protesti ärakuulamise käigus. Või õigemini siis, kui selgitati kas protest on valiidne. Väidetavalt heisati protestilipp ca 1 minut pärast intsidenti. Siis kui taktik oli grootsoodi ja ahterstaagi peale tõmmanud. Aga nii märgivõtust Facebookis ringlevas videos kui ka meie 8 meeskonnaliikme kinnitusel oli taktik kogu see aeg roolimehe selja taga ning X-35 peal pole sealt mingi valemiga võimalik ei grootsooti ega ahterstaaki peale tõmmata. Protestikomitee hindas aga, et ka 1 minut on liiga hilja. Minutiga jõuab 200 meetrit ära sõita ning isegi see ei ühti reeglitest kirjeldatud "esimesel mõistlikul võimalusel" definitsiooniga. Reaalselt sõideti liputa aga ligi 1/3 kogu võistlusdistantsist. Seega edaspidiseks kõigile kõrva taha, ka meile - lipuga ei venitata. Reeglid on reeglid. Kui lippu pole, pole ka kinnitust, et päriselt plaanid protesti sisse anda. Isegi vahest ohtlikus olukorras hüüame "protest" ära, kuid ega siis iga intsidendi pärast pole vaja ju protesti sisse anda. Kui olulist teelist keelatud manöövriga ei saavutata, mis seal ikka paberit rullida. Ja nii jääb ta tihti ka teistes lipp paatides lahti pakkimata ikka peamiselt põhjusel, et tegelikult protestida ei plaanita.
Järnes pühapäev. Tuult pidi justkui nagu olema, kuid ei ühti. Oli palju aega tegeleda asjadega. Eriti kuna pidime kell 08:30 One Sailsi tehnilise direktori Flavio Formosaga merele minema trimme sättima. Selgus aga, et masti trimm oli meil eelneval päeval täiesti lappama läinud. No ikka nii paigast ära kui vähegi kannatas. Olime My Cari pealt kolmapäeval tensiomeetrit laenanud ja selle abil pandud baastrimm oli meie omast vist erineval skaalal. Igatähes saime masti trimmi paika, natuke timmisime Flavioga vaikse tuule trimme veelgi pehmemaks kui varem ja hopsti kõik kiirustargetid käes. Stabiilselt. Mitte nii nagu eelneval võistluspäeval, kus nägime targeteid vaid ajutiste sortsudena. Panime merel Flavio tagasi Technonicoli peale ja peagi see start ka tuli. Saime hea stardi ja sealt edasi saime puhtas tuules rahus vajutada. Ainult Soomlaste X-41 Xini Freedom tegi enne esimest ülestuule märki meile paudi alla, pressis meid veidi ja sai tsooni sisenedes teeõiguse. Edasi oli aga vaba tuul ja vahe kasvatamine. Paat lendas nagu liipritel. Targetid kogu aeg stabiilselt käes, paudid kiired puhtad, manöövrid nagu kulda. Kõik see eelmise päeva susserdamine ja pusserdamine oli ikkagi asja ette läinud. Lõpptulemusena X-41 järel 4. finišis ning protokolli uhke 2. koht. See viimane sõit tegi kogu võistluse nii heaks nii heaks nii magusaks. Suutsime vähemalt endale tõestada, et me suudame. See on kuratlikult raske. Just et kõik tingimused oleks õiged ja saaks sõidule keskenduda. Aga paadis on rammu ja kui me keskendume saame ka paadi ohjamisega hakkama. Nüüd oleks vaja veel mõningates tuuletugevustes see oma trimm ja käik leida. Kaugel me sellest pole, et hakkab mõistus paadist üle käima.
Siis tuli aga kolmapäevak. Enne mida oli eelpool kirjeldatud protestikomitee istung. Läksime merele - light foka medium trimm. Merel puhus lubatud 8 sõlme asemel 16 sõme. Panime nr 2 foka peale. Keerasime vante peale. Start. Aga no ei liikunud kuidagi väga hästi... Mitte liigselt halvasti aga ka mitte väga hästi. Vale rajaääre valik ja esimeses märgis olime sügaval fleedi sees. Punnitasime mis me punnitasime allatuules, tohutult kellelgi eest ära ei venitanud. Panime jälle light foka peale ja pärast järgmist märgivõttu andsime aga tuld. Mast oli ju hirmjäigaks keeratud 16kt tuules... Aga ikka oli midagi valesti. Aga no ei osanud näppu peale panna mis oli valesti. Mingi hetk ütles tagumik, et vaatamata jäigale trimmile oleks vaja ikkagi ahterstaaki peale vedada... Aga palju ei julgenud. Loogikavastane ju... Igatähes käik oli OK. Eimidagi kuldaväärt, kuid endiselt grammike parem peamistest konkurentidest. Aga vahed olid liiga väikesed ja tegime mõned valed otsused. Maatuul ju keerutab ja teeb trikke. Keegi peab vastu pükse ka saama. Seekord saime meie. Näiteks My Cariga suutsime selle sõidu jooksul vist ca 4 korda piisava vahe sisse sõita, et see siis hiljem neile kaotada. Sadamas selgus, et masti oli enne starti merel peale keeramise asemel hoopis sama palju järgi antud. Ja siis oli ka kõik selge kuhu käik kadus. Õppetund kaks - usalda oma tagumikku. Ja kui tundub, et Sinu X ei liigu nii nagu peaks - kontrolli kõik topelt üle. Meie jälle targemad.
Ahjaa. Meil juhtus jälle imelik intsident. Saime muulide vahelt enne kolmapäevaku finišit sisse, Katariina II otse ahtris kinni. Vahe 3 meetrit. Muulide sees on teatavasti üks teine muul mille otsas on kollane poi. Sinna ei saa liiga lähedale minna, kivid. Läksime nii lähedalt kui vähegi julgust oli. Katariina II sai aga selja tagant miskise pagi ja ajas oma vööri sinna meie ja kivide vahele. Kõigil nägu naeru täis, et kuule, takistus ju. Meile jäi aga 30cm ruumi kahe paadi vahele ja ei saanud korralikult allagi keerata, et nad sinna ära mahutada. Tihke. Võinoh me ei oleks pidanud kedagi kuskile mahutama, meil oli teeõigus. Aga ma ei tea mis see oli. Meil oli kõigil suu nii lahti, et ei osanud esimese hooga midagi öelda. Meil polnud küll nii häda selle kolmapäevakuga, et päris niimoodi oma paadiga riskida. Veetase oli ca -30cm ja see on ime, et Katariina sealkohal suure pauguga seisma ei jäänud. Katariina II sõitis selle manöövriga meist igatähes korralikult üle ja sinna kaotasime ka oma sekundid, et 10 paadi seas 5. koha asemel 7. positsioonil potsatada. Katariina II aga oli teinud valestardi niiet ei saanudki tulemust kirja.
Kommentaarid