Paar aastat jäi Muhu Väina sõitmist vahele. 2016 käisime Taanis MM-l. 2017 käisime Gdanskis EM-il. Mõlemad olid väga ägedad reisid ja väga intensiivsed võistlused. Aga tunne on, et käsikäes majanduskasvuga on kasvanud ka kõigi paatide eelarved ja konkurents on meile üle pea kasvanud. Vähemasti 2018 hooajaks piisavaid ettevalmistus me teinud ei olnud. No aga Väin on alati hea ja alati on sealt kõvasti lakki saadud. Eeskätt plekis ja tuule keeramistega. Mõtlesime, et oleme nüüd natuke kogenenumad ja natuke kiiremad. Ja boonusena tuli meile konkurentsiks Leedust kaks X-35 tüüpi sõsarlaeva. Eesti kohalikud tipud ORC I klassist olid aga paljuski teel Haagi MM-le. Seega "jäid" meile vaid 2015 maailma meister Forte ja liiga-palju-medaleid-koju-toonud Sugar 2, kes MM sõidab oma tavapäraselt Vahemere ääres seisva jahiga ja sai Muhu Väinal siiski osaleda. Lisaks hirmkarmi palliga Aurora Borealis Venemaalt. Kõik peale viimase olid meie jaoks täiesti piisav konkurents ja erilist häbi ei olnud ei enne ega pärast Väina. Kuigi nt Reval Café pidas konkurentsi niruks ja läks ESTLYS gruppi sõitma. Paate palju, kuid kõik nagu siga ja kägu...
Tallinna lühirada
Oli päris ootusärev, et kuidas siis meil teiste X-35ga seis on. Kes on kiirem, kes on targem. Juba sai eraldi postituses kirjutatud ka sellest päevast:
Esimene sõit jäime stardis Leedu sõsarlaeva alla lukku ja kuidagi ei edenenud meil hästi. Samas midagi hullu ka polnud. 3. kohast jäi meid lahutama 9 sekundist. Kahe sõidu vahel suutis aga vöörimees põlve laine pealt niimoodi vastu peli ära lüüa, et suisa hirm hakkas. Mees näost kaame, süda paha jne. Põlves tohutu valu, mis ära ei lähe. Ka vaatamata keemilisele külmakotile, mis kohe peale sai. NB! Pidage ka teie alati üks paadis. Kunagi ei tea kust trauma tuleb. Me vist võtame terve kasti juhuks kui asjad samas tempos edenevad. Igatähes läks vöörimees pealtvaatajate abiga kaldale ja otse EMOsse. Õnneks selgus, et põlvekeder terve ja pika peale taandus ka valu. Autasustamiseks oli mees tagasi ja tundub, et saame ikka täies koosseisus edasi purjetada.
Pärast päästeoperatsiooni anti uus start. Saime superhea stardi, saime rahus purjetada oma sõitu ning olime vastutuule märgis kohe Sugari järel. Ka Forte polnud kaugel. Teised X-35-d ja Aura Borealis selja taga. Allatuules hakkas aga juhtuma ja tuul keeras nii, et allatuulemärki sõitsid kõik juba fokadega. Pärast korralikku spinnipesu. Võistlussõit katkestati.
Kolmas sõit läks aga ka hästi. Panime peale salarelva - 10 aastat vana nr 1 foka. Kaevasime selle tolmukihi alt välja ja mudisime ohtralt purjeteipi peale. Aga näe töötab vana puri! Mis sest, et on tükk maad väiksem, kui meie uuemad fokad. Kuigi saba hakkasid andma meie pehmed soodiseeklid ja nii pidime ka võistlussõidu ajal tahtmatuid paute tegema. Ja no üks kätepaar oli ju ka vähem. Kõik märgivõtud olid nagu viimnepäev. Tohutu mäsu ja spinniga traalimine jne jne. Eriti hull oli enne viimast allatuule märki. Aga imekombel suutis Marek vööris meid kogu sellest supist välja tuua. Kahjuks jäi mõniteist sekundit puudu, et Sugar2 edestada. Aga me olime ikka päris lähedal :). Seega päris pudru ja kapsad ta oli, ropp sahmimine ja rahmeldamine. Aga võitlesime ninast veri väljas ning tasuks üldkokkuvõttes tänase päeva lühirajasõitude eest 3. koht. Nipa napa. Aga Ausalt - meil oli vaja natuke selliseid konkurente ka, keda me päriselt võita suudame. Niiet kiitus Leedu vürstiriigile ja vaatame kuidas edasi läheb. Keegi midagi ei kingi ja tegelikult suskavad sõsarlaevad päris teravalt. Pole mingid papist poisid. Võibolla meil on 10-aastane eelis kodulahel triikimises? Avameri on aga avameri...
Tallinn-Kakumäe
Taimi Paljak tegi tavapärast šõud ning tuul oli hoopis teist masti, kui lubati. Enne starti olime vale masti trimmi ja vale fokaga ning lühikesel otsal vastutuule märki olime juba kaheldaval positsioonil. Vähemasti Nida III-ga võrreldes. Aga rada oli selline, et kaks pikka otsa olid täis teravad spinniotsad. Ning saime seal natuke särada. Eriti too teine ots, mis oli kohe eriti terav. Keegi meie fleedist ei suutnud spinni all sellist kõrgust hoida nagu meie. Nida III proovis, ent jäi maha. Tegu vajus kohe kolinal alla. Võttiski endale sellise taktika, et ei pressi üles. Ka Sugar 2 ei suutnud oma runneriga meie reacheri vastu. Aga enne Kakumäed hakkas tuul vaikima ja tahapoole keerama. Sugar 2 tõmbas pikalt eest ära ja Tegu ujus alt hirmsa hooga üles. Olime ta 2/3 sõidu peal juba täitsa maha kandnud ja veendunud, et ta ei saa meist mingi imega enam ette. Aga näed sai. Võttis napilt meie ees finiši ära. Leedu sõsarlaevadega võrreldes oleme me aga natuke pallihundid ning lõpeks saime sellelt etapilt 3. koha, 7 sekundiga Tegu ees.
Kakumäe-Kärdla
Hommik algas pleki ja stardiks sobiliku tuule ootamisega. Aga kui tuli, siis tuli stabiilselt, soodsa nurga alt ning kauaks. No mis sa hing veel ihkad. Kohe stardis sõitis Nida III meid jälle käiguga üle, nagu rakett. Aga fokaga pooltuules eest ära ei rebinud, ning võrdsetes tingimustes allatuult sõites, ei venitanud ka vahet enam palju pikemaks. Kuigi nende inventaris oli 105m2 suurune Maakera-stiilis spinnaker, meil kõigest 93m2.
Asi läks huvitavaks aga Paldiski all. Kalda alt saadi tohutud võidud ning meie olime end keskpaika rada unustanud. Nida III läks eest ära. Tegu sai pikalt ette. Võttis korra meele morniks küll. nii pikal etapil kahe tegemata halsi eest nii suured kaotused sisse võtta. Aga ees oli veel üks otsustuskoht - kas äkki minna Osmussaare ja mandri vahelt? Ehk võidab sealt? Kuna aga ilmakaardid rääkisid eri juttu, jäi mõte soiku. Nida III läks ning kasvatas seal oma edu veelgi.
Meie jäime Osmussaarest lääne poole Teguga võitlema. Hoidsime Osmussaare alla. Ja see oli hea otsus, sest Tegu sai ühe väikse vihmapilve käest natuke sugeda ning saime talle oluliselt lähemale. Hiiumaa külje all (etapi pikkust arvestades) Apollo madala juures saime nad praktiliselt kätte. Märgi võtsime pea täitsa Tegu sabas. Aga nad suutsid jälle oma "sõidan kõigepealt alla ja siis tulen käiguga üles" trikki tehes finišiks piisavalt eest ära pageda, et lõpuks jäime korrigeeritud ajas 4. ja 5. kohta jagama. 10 tundi sõitu ja ikka löö sekund pooleks...
Kärdla ring
Vaikne tuul, päikesepaiste.. No mis sa hing veel ihkad. Ainult hinga kopsud mereõhku täis ja sikuta sooti. Muidugi päris nii lihtne ta ei olnud. Kõigepealt start. Tulime vasakul halsil, pautisime paremale halsile. Olime natuke hiljaks jäänud, käik oli ca 5.5-6 sõlme. Kõik purjed olid ammu sees ja mehed kallutasid. Siis tuli aga pealtpoolt tuult (teeõiguseta) Nida III 7,5 sõlmega ja tegi meile ühe suure S-kaare peale, et mitte enne vilet üle stardiliini minna. Mida nemad aga ei märganud oli, et kohe kõige esimese hooga tulid nad meile nii lähedale, et üles keerates pidime meie vallama, et kokkupõrget ei toimuks. Pärast seda keerasid nad uuesti noka alla ja kõik tundus ilus. Oli ka. Miskipärast mäletas neil terve meeskond ainult olukorda pärast seda, kui meie jaoks ohtlik situatsioon juba möödas oli. Ja kui roolimees pärast protestiruumist disklafiga lahkus, olid sõprussuhted rikutud. Nende seisukoht oli, et me keerasime neile meelega protesti, et nad disklafi saaks. Elik ebasportlik käitumine. Meie seisukoht oli, et nad sõitsid meile stardis suure hooga peale ja ei märganudki kui lähedal nad olid - fookus oli neil selgelt sellel, et me neid üle stardiliini ei lükkaks. Aga kohtunikud eesotsas Andrus Poksiga oskasid küsida ikkagi õigeid küsimusi ning Leedukad suutsid ennast täiesti sisse rääkida. Manöövrit tunnistasid, eksimust mitte. Niiet seal polnud muud võimalust, kui DSQ. Mingit head mekki sellest tülinast muidugi ei jäänud. Õpetuseks endale tulevikus - austa kohtunike otsust ja neela oma kaotus alla. Mida iganes sa ka ei arvaks sellest otsusest. Nida III peal olid aga kogenud mehed, kes "sõidavad igal pool üle maailma, igasuguste jahtide peal, 28-jalastest 60-jalasteni, nemad nii lolle vigasid stardis ei teeks". Aga eks selle suure purjetamisega võib ka suur ego kaasa tulla. Loodame, et oli õpetlik siiski ka teisele poole, mitte ainult meile. Tulemuseks finišiprotokollis 2. koht Forte ees. Ja siis nihkumine 3. kohale Forte taha, kuna kogemata oli sõidetud ajale liidetud üks tund. Niiet korraks oli isegi väga hea tunne. Tunne, et me võiks suisa suurte poiste liivakastis nende enda mängu mängida. See läks muidugi kiirelt üle pärast uuendatud protokolli vaatamist.
Kärdla-Kihnu
See pidi üks hirmus pikk etapp olema, kuna tuulega pidi olema erakordselt halvasti. Ilmakaardid näitasid vähemalt kolme suuremat keeramist ning muuhulgas ka tuule tundidepikkust puudumist. Aga kõigepealt tuli teha pikk krüss Lainemadalani. Tuult jagus selleks 6-8 sõlme ning see oli päris närvesööv. Kõik teised grupid läksid kas täitsa otse Kihu suunas või keerasid juba Lainemadala juurest ära. Aga me olime tublid. Väga tublid. Suutsime Sugari ja Nida hoida täiesti ohutus kauguses ning vaid Teguga kembelda. Kord olime meie natuke kiiremad, kord nemad. Aga lõppkokkuvõtteks keeras tuul vahetult enne Lainemadalalt nii jõudsalt, et me pidime kaks vahepauti tegema. Ning pärast märgivõttu spinnakeri heisates leidsime Sugari ja Nida III otse enda taga, päris ohtlikus kauguses. Tegu oli aga eest ära liikunud. Ja kõik see juhtus viimase 5 kaabeltau jooksul enne Lainemadalat.... Pikal allatuuleotsal proovisime nii ja naa. Kord meie kiiremad, kord Tegu. Nida III oli küll veelgi marginaalselt kiirem meist, ent läks oma teed, ronis täitsa mandri alla. Ja sai sealt lõpuks ka oma koslapi kätte. Tegelikult läks ka Tegu maa alla ja sai sealt veel suurema koslapi ning valis lõpplahenduseks kaunis Sõmeri alt läbi minemise. Meie jaoks oli seal natuke liiga palju mättaid. Ja ka tuule nurk oli selline, et oleks pidanud hirmsasti alla pressima. Keeramist oli küll oodata, ent tükk maad hiljem. Aga keeramine siiski tuli. Ja ei läinud kaua, kui eest ujusid välja imevaikses tuules seiklenud Sugar2 ja Forte. Meie tulime aga spinni all teravalt ja kiirelt.Ja muudkui lähenesime ja pinge muudkui kruvis. Muidugi kruvis ka tuule nurk niipalju teravamaks, et Tegu sai juba rõõmsalt alla sõidetud ning meil oli tõsine probleem, et me suures entusiasmis oma vaikse tuule spinni ribadeks ei tõmba. Tuul vaikis. Forte ja Sugar tulid lähemale. Nida III oli käeulatuses. Kandsime spinnakeri pea kõigist teistest kauem, kuid lõpuks pidime ta ikka maha võtma. Kiirus 2 sõlme. Tuul pea olematu. Finišini alla poole miili. Nii lähedal, aga samas nii kaugel... Aga seda jagus vaid kaheks minutiks, jäsku keeras keegi lülitit ja tuli uus tuul. Viimane ots tuli juba kaunis rõõmsas tuules krüssata. Ent suutsime seda teha maru hästi ning nii me Tegu ees ja Nida III järel finišeerisime. Vahed olid aga piisavalt väiksed ja meie kasuks. Seega etapivõit ja tohutu rõõm heast sõidust! Tegime loogilise järelduse, et asi on Hiidlastelt auhinnaks saadud kuivatatud tuulehaugides, mis meil rooliratta ees kaasa sõitsid. Neid me enne maha ei tõstnudki, kui Pärnus. Ja kui oli päris kindel, et nüüd on Väin läbi.
Kihnu-Pärnu
Kõmm valestart! Ja kui tagasi alla keeramine õnnestus, olid pärast halssi asjad sõlmes ning krüssukursile saamiseks kulus terve igavik. Konkurendid aga teravad ning läksid kohe eest ära. Proovisime esimese hooga teises faasis sõita ning tuule keeramistele keskenduda. Korra nagu natuke saime juba pundile ligi, ent siis saime ühe vaiksema augu ning sellega langesime ka konkurentsist lõplikult välja. Polnud midagi teha. Mingu nad siis sinna vasakusse raja serva. Meil oli ainult üks taktikaline võimalus ja see oli minna täiesti teise raja serva, paremale. Mis sest, et seal hetkel vähem tuult oli, teiste järel finišisse loksumine ei olnud alternatiiv.. No ja nii oligi, tuligi plekk peale. keskendusime kuis suutsime, viisime kõik liikumise nulli, maksimaalne kreen, minimaalne õhutakistus... Ja sõitsime plekki sügavale sisse nii, et jutt oli järgi. Libisesime sellega päris korraliku vahe Teguga peaaegu, et tasa. Siis hakkas aga tuul keerama ja... Keeraski meid märki ära! Lõpuks sai veel seni 100% krüssuotsana tundunud sõidul spinnigi üles pandud. Kõik konkurendid peale Forte ja Tegu olid kaugel kaugel taga, Tegu otse vööris. Igati palliga haugatavas kauguses. Ainult väike probleem - viimases märgis olid päris palju paate. Pea igast võistlusgrupist vist peale folkbootide. Ja meie enam sinna märki ei mahtunud. Olime sunnitud märgist pikalt mööda sõitma, siis kuidagi vabasse tuulde saama... Ja lõpuks fokaga finišisse krüssama. Tegu sõitis otse spinniga ära ja teenis etapivõidu. Aga ega meie oma 2. koha pärast meelt heitnud. Sellisest jamast pole me enne välja tulnud! Võiks isegi öelda, et päris suurepärane sõit oli. Suunurgad on igatähes siiamaani natuke välja veninud olekus :)
Pärnu lühirada jäi tuule puudumisel ära. Me olime aga juba nii härga täis, et tahtsime kohe hirmsasti minna Fortelt toda viimast puuduvat punkti ära võtma. Aga eks ta kaunis võimatu oleks olnud. Neil oleks pidanud midagi väga halvasti minema, et me neid lühirajal oleks võita suutnud. Aga rõõm sellestki, et vahed nii väikesed jäid:
Kokkuvõttes - hurraa! Hea töö kogu meeskonnalt! Tänud kaasaelajatele ja toetajatele! Lõpuks ometi ka mingi väike saavutus, mis motivatsiooni üleval hoiab. Viimased kolm aastat pole poodiumile asjagi olnud ja see jätab meeskonnale oma pitseri. Nüüdseks on juba ka otsustatud, et järgmine aasta läheme Rootsi ORC Euroopa Meistrivõistlustele. Pingutame edasi, tulgu mis tuleb!
Tallinna lühirada
 |
| Foto: Berit Hainoja |
Oli päris ootusärev, et kuidas siis meil teiste X-35ga seis on. Kes on kiirem, kes on targem. Juba sai eraldi postituses kirjutatud ka sellest päevast:
Esimene sõit jäime stardis Leedu sõsarlaeva alla lukku ja kuidagi ei edenenud meil hästi. Samas midagi hullu ka polnud. 3. kohast jäi meid lahutama 9 sekundist. Kahe sõidu vahel suutis aga vöörimees põlve laine pealt niimoodi vastu peli ära lüüa, et suisa hirm hakkas. Mees näost kaame, süda paha jne. Põlves tohutu valu, mis ära ei lähe. Ka vaatamata keemilisele külmakotile, mis kohe peale sai. NB! Pidage ka teie alati üks paadis. Kunagi ei tea kust trauma tuleb. Me vist võtame terve kasti juhuks kui asjad samas tempos edenevad. Igatähes läks vöörimees pealtvaatajate abiga kaldale ja otse EMOsse. Õnneks selgus, et põlvekeder terve ja pika peale taandus ka valu. Autasustamiseks oli mees tagasi ja tundub, et saame ikka täies koosseisus edasi purjetada.
Pärast päästeoperatsiooni anti uus start. Saime superhea stardi, saime rahus purjetada oma sõitu ning olime vastutuule märgis kohe Sugari järel. Ka Forte polnud kaugel. Teised X-35-d ja Aura Borealis selja taga. Allatuules hakkas aga juhtuma ja tuul keeras nii, et allatuulemärki sõitsid kõik juba fokadega. Pärast korralikku spinnipesu. Võistlussõit katkestati.
Kolmas sõit läks aga ka hästi. Panime peale salarelva - 10 aastat vana nr 1 foka. Kaevasime selle tolmukihi alt välja ja mudisime ohtralt purjeteipi peale. Aga näe töötab vana puri! Mis sest, et on tükk maad väiksem, kui meie uuemad fokad. Kuigi saba hakkasid andma meie pehmed soodiseeklid ja nii pidime ka võistlussõidu ajal tahtmatuid paute tegema. Ja no üks kätepaar oli ju ka vähem. Kõik märgivõtud olid nagu viimnepäev. Tohutu mäsu ja spinniga traalimine jne jne. Eriti hull oli enne viimast allatuule märki. Aga imekombel suutis Marek vööris meid kogu sellest supist välja tuua. Kahjuks jäi mõniteist sekundit puudu, et Sugar2 edestada. Aga me olime ikka päris lähedal :). Seega päris pudru ja kapsad ta oli, ropp sahmimine ja rahmeldamine. Aga võitlesime ninast veri väljas ning tasuks üldkokkuvõttes tänase päeva lühirajasõitude eest 3. koht. Nipa napa. Aga Ausalt - meil oli vaja natuke selliseid konkurente ka, keda me päriselt võita suudame. Niiet kiitus Leedu vürstiriigile ja vaatame kuidas edasi läheb. Keegi midagi ei kingi ja tegelikult suskavad sõsarlaevad päris teravalt. Pole mingid papist poisid. Võibolla meil on 10-aastane eelis kodulahel triikimises? Avameri on aga avameri...
Tallinn-Kakumäe
 |
| Fotod: Berit Hainoja |
Kakumäe-Kärdla
 |
| Foto: Piret Salmistu |
Asi läks huvitavaks aga Paldiski all. Kalda alt saadi tohutud võidud ning meie olime end keskpaika rada unustanud. Nida III läks eest ära. Tegu sai pikalt ette. Võttis korra meele morniks küll. nii pikal etapil kahe tegemata halsi eest nii suured kaotused sisse võtta. Aga ees oli veel üks otsustuskoht - kas äkki minna Osmussaare ja mandri vahelt? Ehk võidab sealt? Kuna aga ilmakaardid rääkisid eri juttu, jäi mõte soiku. Nida III läks ning kasvatas seal oma edu veelgi.
Meie jäime Osmussaarest lääne poole Teguga võitlema. Hoidsime Osmussaare alla. Ja see oli hea otsus, sest Tegu sai ühe väikse vihmapilve käest natuke sugeda ning saime talle oluliselt lähemale. Hiiumaa külje all (etapi pikkust arvestades) Apollo madala juures saime nad praktiliselt kätte. Märgi võtsime pea täitsa Tegu sabas. Aga nad suutsid jälle oma "sõidan kõigepealt alla ja siis tulen käiguga üles" trikki tehes finišiks piisavalt eest ära pageda, et lõpuks jäime korrigeeritud ajas 4. ja 5. kohta jagama. 10 tundi sõitu ja ikka löö sekund pooleks...
Kärdla ring
Vaikne tuul, päikesepaiste.. No mis sa hing veel ihkad. Ainult hinga kopsud mereõhku täis ja sikuta sooti. Muidugi päris nii lihtne ta ei olnud. Kõigepealt start. Tulime vasakul halsil, pautisime paremale halsile. Olime natuke hiljaks jäänud, käik oli ca 5.5-6 sõlme. Kõik purjed olid ammu sees ja mehed kallutasid. Siis tuli aga pealtpoolt tuult (teeõiguseta) Nida III 7,5 sõlmega ja tegi meile ühe suure S-kaare peale, et mitte enne vilet üle stardiliini minna. Mida nemad aga ei märganud oli, et kohe kõige esimese hooga tulid nad meile nii lähedale, et üles keerates pidime meie vallama, et kokkupõrget ei toimuks. Pärast seda keerasid nad uuesti noka alla ja kõik tundus ilus. Oli ka. Miskipärast mäletas neil terve meeskond ainult olukorda pärast seda, kui meie jaoks ohtlik situatsioon juba möödas oli. Ja kui roolimees pärast protestiruumist disklafiga lahkus, olid sõprussuhted rikutud. Nende seisukoht oli, et me keerasime neile meelega protesti, et nad disklafi saaks. Elik ebasportlik käitumine. Meie seisukoht oli, et nad sõitsid meile stardis suure hooga peale ja ei märganudki kui lähedal nad olid - fookus oli neil selgelt sellel, et me neid üle stardiliini ei lükkaks. Aga kohtunikud eesotsas Andrus Poksiga oskasid küsida ikkagi õigeid küsimusi ning Leedukad suutsid ennast täiesti sisse rääkida. Manöövrit tunnistasid, eksimust mitte. Niiet seal polnud muud võimalust, kui DSQ. Mingit head mekki sellest tülinast muidugi ei jäänud. Õpetuseks endale tulevikus - austa kohtunike otsust ja neela oma kaotus alla. Mida iganes sa ka ei arvaks sellest otsusest. Nida III peal olid aga kogenud mehed, kes "sõidavad igal pool üle maailma, igasuguste jahtide peal, 28-jalastest 60-jalasteni, nemad nii lolle vigasid stardis ei teeks". Aga eks selle suure purjetamisega võib ka suur ego kaasa tulla. Loodame, et oli õpetlik siiski ka teisele poole, mitte ainult meile. Tulemuseks finišiprotokollis 2. koht Forte ees. Ja siis nihkumine 3. kohale Forte taha, kuna kogemata oli sõidetud ajale liidetud üks tund. Niiet korraks oli isegi väga hea tunne. Tunne, et me võiks suisa suurte poiste liivakastis nende enda mängu mängida. See läks muidugi kiirelt üle pärast uuendatud protokolli vaatamist.
Kärdla-Kihnu
 |
| Foto: Piret Salmistu |
See pidi üks hirmus pikk etapp olema, kuna tuulega pidi olema erakordselt halvasti. Ilmakaardid näitasid vähemalt kolme suuremat keeramist ning muuhulgas ka tuule tundidepikkust puudumist. Aga kõigepealt tuli teha pikk krüss Lainemadalani. Tuult jagus selleks 6-8 sõlme ning see oli päris närvesööv. Kõik teised grupid läksid kas täitsa otse Kihu suunas või keerasid juba Lainemadala juurest ära. Aga me olime tublid. Väga tublid. Suutsime Sugari ja Nida hoida täiesti ohutus kauguses ning vaid Teguga kembelda. Kord olime meie natuke kiiremad, kord nemad. Aga lõppkokkuvõtteks keeras tuul vahetult enne Lainemadalalt nii jõudsalt, et me pidime kaks vahepauti tegema. Ning pärast märgivõttu spinnakeri heisates leidsime Sugari ja Nida III otse enda taga, päris ohtlikus kauguses. Tegu oli aga eest ära liikunud. Ja kõik see juhtus viimase 5 kaabeltau jooksul enne Lainemadalat.... Pikal allatuuleotsal proovisime nii ja naa. Kord meie kiiremad, kord Tegu. Nida III oli küll veelgi marginaalselt kiirem meist, ent läks oma teed, ronis täitsa mandri alla. Ja sai sealt lõpuks ka oma koslapi kätte. Tegelikult läks ka Tegu maa alla ja sai sealt veel suurema koslapi ning valis lõpplahenduseks kaunis Sõmeri alt läbi minemise. Meie jaoks oli seal natuke liiga palju mättaid. Ja ka tuule nurk oli selline, et oleks pidanud hirmsasti alla pressima. Keeramist oli küll oodata, ent tükk maad hiljem. Aga keeramine siiski tuli. Ja ei läinud kaua, kui eest ujusid välja imevaikses tuules seiklenud Sugar2 ja Forte. Meie tulime aga spinni all teravalt ja kiirelt.Ja muudkui lähenesime ja pinge muudkui kruvis. Muidugi kruvis ka tuule nurk niipalju teravamaks, et Tegu sai juba rõõmsalt alla sõidetud ning meil oli tõsine probleem, et me suures entusiasmis oma vaikse tuule spinni ribadeks ei tõmba. Tuul vaikis. Forte ja Sugar tulid lähemale. Nida III oli käeulatuses. Kandsime spinnakeri pea kõigist teistest kauem, kuid lõpuks pidime ta ikka maha võtma. Kiirus 2 sõlme. Tuul pea olematu. Finišini alla poole miili. Nii lähedal, aga samas nii kaugel... Aga seda jagus vaid kaheks minutiks, jäsku keeras keegi lülitit ja tuli uus tuul. Viimane ots tuli juba kaunis rõõmsas tuules krüssata. Ent suutsime seda teha maru hästi ning nii me Tegu ees ja Nida III järel finišeerisime. Vahed olid aga piisavalt väiksed ja meie kasuks. Seega etapivõit ja tohutu rõõm heast sõidust! Tegime loogilise järelduse, et asi on Hiidlastelt auhinnaks saadud kuivatatud tuulehaugides, mis meil rooliratta ees kaasa sõitsid. Neid me enne maha ei tõstnudki, kui Pärnus. Ja kui oli päris kindel, et nüüd on Väin läbi.
Kihnu-Pärnu
Kõmm valestart! Ja kui tagasi alla keeramine õnnestus, olid pärast halssi asjad sõlmes ning krüssukursile saamiseks kulus terve igavik. Konkurendid aga teravad ning läksid kohe eest ära. Proovisime esimese hooga teises faasis sõita ning tuule keeramistele keskenduda. Korra nagu natuke saime juba pundile ligi, ent siis saime ühe vaiksema augu ning sellega langesime ka konkurentsist lõplikult välja. Polnud midagi teha. Mingu nad siis sinna vasakusse raja serva. Meil oli ainult üks taktikaline võimalus ja see oli minna täiesti teise raja serva, paremale. Mis sest, et seal hetkel vähem tuult oli, teiste järel finišisse loksumine ei olnud alternatiiv.. No ja nii oligi, tuligi plekk peale. keskendusime kuis suutsime, viisime kõik liikumise nulli, maksimaalne kreen, minimaalne õhutakistus... Ja sõitsime plekki sügavale sisse nii, et jutt oli järgi. Libisesime sellega päris korraliku vahe Teguga peaaegu, et tasa. Siis hakkas aga tuul keerama ja... Keeraski meid märki ära! Lõpuks sai veel seni 100% krüssuotsana tundunud sõidul spinnigi üles pandud. Kõik konkurendid peale Forte ja Tegu olid kaugel kaugel taga, Tegu otse vööris. Igati palliga haugatavas kauguses. Ainult väike probleem - viimases märgis olid päris palju paate. Pea igast võistlusgrupist vist peale folkbootide. Ja meie enam sinna märki ei mahtunud. Olime sunnitud märgist pikalt mööda sõitma, siis kuidagi vabasse tuulde saama... Ja lõpuks fokaga finišisse krüssama. Tegu sõitis otse spinniga ära ja teenis etapivõidu. Aga ega meie oma 2. koha pärast meelt heitnud. Sellisest jamast pole me enne välja tulnud! Võiks isegi öelda, et päris suurepärane sõit oli. Suunurgad on igatähes siiamaani natuke välja veninud olekus :)
Pärnu lühirada jäi tuule puudumisel ära. Me olime aga juba nii härga täis, et tahtsime kohe hirmsasti minna Fortelt toda viimast puuduvat punkti ära võtma. Aga eks ta kaunis võimatu oleks olnud. Neil oleks pidanud midagi väga halvasti minema, et me neid lühirajal oleks võita suutnud. Aga rõõm sellestki, et vahed nii väikesed jäid:
 |
| Ärge küsige miks kaptenil nutunägu on. Tegelikult oli tuju hea :) |
Kommentaarid