Jälle läks nii, et Facebook sai esimesena uuenduse...
Täna oli hea päev. Lõpuks ometi saabus SEE päev! See päev mil lõpuks on meie võistlusgrupis piisavalt vähe paate, et isegi keskpaika tulemusega on võimalik poodiumile pääseda. Selle ühe poodiumipildi pärast (mida pole aastaid olnud võimalik teha ja kes teab, ehk ei saa ka enam aastaid), tuli tunde oodata. Autasustamine nimelt lükkus päris pikalt edasi. Aga no läks nii nagu meie õnnega ikka - meie klassi poodiumipilti üles ei pandud. Aga vähemalt saime 18 päevapildi seast ühele päris uhkelt peale. Tadaa!
Facebook ja huumor kõrvale jättes - tegelikult oli päris intentiivne. Vaatamata sellele, et ORC-st on saanud uus LYS ning meie grupis on vaid 6 paati.
Esimene sõit jäime stardis Leedu sõsarlaeva alla lukku ja kuidagi ei edenenud meil hästi. Samas midagi hullu ka polnud. 3. kohast jäi meid lahutama 9 sekundist. Kahe sõidu vahel suutis aga vöörimees põlve laine pealt niimoodi vastu peli ära lüüa, et suisa hirm hakkas. Mees näost kaame, süda paha jne. Põlves tohutu valu, mis ära ei lähe. Ka vaatamata keemilisele külmakotile, mis kohe peale sai. NB! Pidage ka teie alati üks paadis. Kunagi ei tea kust trauma tuleb. Me vist võtame terve kasti juhuks kui asjad samas tempos edenevad. Igatähes läks vöörimees pealtvaatajate abiga kaldale ja otse EMOsse. Õnneks selgus, et põlvekeder terve ja pika peale taandus ka valu. Autasustamiseks oli mees tagasi ja tundub, et saame ikka täies koosseisus edasi purjetada.
Pärast päästeoperatsiooni anti uus start. Saime superhea stardi, saime rahus purjetada oma sõitu ning olime vastutuule märgis kohe Sugari järel. Ka Forte polnud kaugel. Teised X-35-d ja Aura Borealis selja taga. Allatuules hakkas aga juhtuma ja tuul keeras nii, et allatuulemärki sõitsid kõik juba fokadega. Võistlussõit katkestati.
Kolmas sõit läks aga ka hästi. Panime peale salarelva - 10 aastat vana nr 1 foka. Kaevasime selle tolmukihi alt välja ja mudisime ohtralt purjeteipi peale. Aga näe töötab vana puri! Mis sest, et on tükk maad väiksem, kui meie uuemad fokad. Kuigi saba hakkasid andma meie pehmed soodiseeklid ja nii pidime ka võistlussõidu ajal tahtmatuid paute tegema. Ja no üks kätepaar oli ju ka vähem. Kõik märgivõtud olid nagu viimnepäev. Tohutu mäsu ja spinniga traalimine jne jne. Eriti hull oli enne viimast allatuule märki. Aga imekombel suutis Marek vööris meid kogu sellest supist välja tuua. Kahjuks jäi mõniteist sekundit puudu, et Sugar2 edestada. Aga me olime ikka päris lähedal :). Seega päris pudru ja kapsad ta oli, ropp sahmimine ja rahmeldamine. Aga võitlesime ninast veri väljas ning tasuks üldkokkuvõttes tänase päeva lühirajasõitude eest 3. koht. Nipa napa. Aga Ausalt - meil oli vaja natuke selliseid konkurente ka, keda me päriselt võita suudame. Niiet kiitus Leedu vürstiriigile ja vaatame kuidas edasi läheb. Keegi midagi ei kingi ja tegelikult suskavad sõsarlaevad päris teravalt. Pole mingid papist poisid. Võibolla meil on 10-aastane eelis kodulahel triikimises? Avameri on aga avameri...
Täna oli hea päev. Lõpuks ometi saabus SEE päev! See päev mil lõpuks on meie võistlusgrupis piisavalt vähe paate, et isegi keskpaika tulemusega on võimalik poodiumile pääseda. Selle ühe poodiumipildi pärast (mida pole aastaid olnud võimalik teha ja kes teab, ehk ei saa ka enam aastaid), tuli tunde oodata. Autasustamine nimelt lükkus päris pikalt edasi. Aga no läks nii nagu meie õnnega ikka - meie klassi poodiumipilti üles ei pandud. Aga vähemalt saime 18 päevapildi seast ühele päris uhkelt peale. Tadaa!
 |
| Foto: Aron Urb |
Esimene sõit jäime stardis Leedu sõsarlaeva alla lukku ja kuidagi ei edenenud meil hästi. Samas midagi hullu ka polnud. 3. kohast jäi meid lahutama 9 sekundist. Kahe sõidu vahel suutis aga vöörimees põlve laine pealt niimoodi vastu peli ära lüüa, et suisa hirm hakkas. Mees näost kaame, süda paha jne. Põlves tohutu valu, mis ära ei lähe. Ka vaatamata keemilisele külmakotile, mis kohe peale sai. NB! Pidage ka teie alati üks paadis. Kunagi ei tea kust trauma tuleb. Me vist võtame terve kasti juhuks kui asjad samas tempos edenevad. Igatähes läks vöörimees pealtvaatajate abiga kaldale ja otse EMOsse. Õnneks selgus, et põlvekeder terve ja pika peale taandus ka valu. Autasustamiseks oli mees tagasi ja tundub, et saame ikka täies koosseisus edasi purjetada.
Pärast päästeoperatsiooni anti uus start. Saime superhea stardi, saime rahus purjetada oma sõitu ning olime vastutuule märgis kohe Sugari järel. Ka Forte polnud kaugel. Teised X-35-d ja Aura Borealis selja taga. Allatuules hakkas aga juhtuma ja tuul keeras nii, et allatuulemärki sõitsid kõik juba fokadega. Võistlussõit katkestati.
Kolmas sõit läks aga ka hästi. Panime peale salarelva - 10 aastat vana nr 1 foka. Kaevasime selle tolmukihi alt välja ja mudisime ohtralt purjeteipi peale. Aga näe töötab vana puri! Mis sest, et on tükk maad väiksem, kui meie uuemad fokad. Kuigi saba hakkasid andma meie pehmed soodiseeklid ja nii pidime ka võistlussõidu ajal tahtmatuid paute tegema. Ja no üks kätepaar oli ju ka vähem. Kõik märgivõtud olid nagu viimnepäev. Tohutu mäsu ja spinniga traalimine jne jne. Eriti hull oli enne viimast allatuule märki. Aga imekombel suutis Marek vööris meid kogu sellest supist välja tuua. Kahjuks jäi mõniteist sekundit puudu, et Sugar2 edestada. Aga me olime ikka päris lähedal :). Seega päris pudru ja kapsad ta oli, ropp sahmimine ja rahmeldamine. Aga võitlesime ninast veri väljas ning tasuks üldkokkuvõttes tänase päeva lühirajasõitude eest 3. koht. Nipa napa. Aga Ausalt - meil oli vaja natuke selliseid konkurente ka, keda me päriselt võita suudame. Niiet kiitus Leedu vürstiriigile ja vaatame kuidas edasi läheb. Keegi midagi ei kingi ja tegelikult suskavad sõsarlaevad päris teravalt. Pole mingid papist poisid. Võibolla meil on 10-aastane eelis kodulahel triikimises? Avameri on aga avameri...
Kommentaarid