Selleks EMiks sai valmistuma hakatud juba päris tükk aega varem. Oli selge, et modifitseeritud paatide vastu on meie ande (või selle puudumise) juures päris raske sõita. Ja et nuta või naera, Tallinnas on iga kolmapäevak rivis selgelt kogu euroopa kõige kõvem fliit. Nii saigi juba 2018 sõidetud mõned sõidud Mihkel Kosega koos ja arutatud, mõeldud. Kuni lõpuks sai kokku pandud päris korralik programm. Uued purjed North Sailsilt ning uus kiil ja rool koos saba ja sarvedega. Etteruttavalt võib öelda, et see osa programmist läks meil päris hästi. On äärmiselt tõenäoline, et Minni on maailma kõige kiirem X-35. Vähemalt nii kaua kuni keegi sama või parema modifikatsiooni oma paadile teeb.
Aga meil polnud enne EMi aimu ka, et kas paat üldse paremaks läinud. Või on halvemaks. Sest üks põhjus ajas teist taga ning me tegelikult polnudki nagu paadiga purjetada saanud. Plaan oli kohapeal Rootsis enne EMi korralikult trenni teha ja ehk siis natuke sotid selgemaks saada. Oli ka selge, et päris nalja tegema pole mõtet minna ning selleks, et paadist maksimum ammutada, tuli panna rooli ka vääriline mees. Ja jälle ette ruttavalt - paremini poleks saanudki minna, Mihkel Kosk tegi super töö!
Nagu ikka KÕIGI paatidega, on neil alati midagi katki. Minni oli tänu talvel pättide poolt maha lõigatud (uutele) vallidele saanud just äsja uued vallid, stopperid, plokid, ülekanded trimmiotsad kõik olid äsja üle käidud. Kogu tehnikaosa, mis seotud purjetamisega, oli super. Aga enne ülesõitu Rootsi selgus, et veetorustik on laiali pudenenud ning torude kiirkinnituse detailid laiali lennanud. Ja täpselt nii, et ega pole kuskilt poest asju võtta ka. Egon ja Andres ja Marek higistasid, lammutasid, lappisid ja tegid seda kõike veel 3x uuesti. Niiet väljasõit sai plaanitud 17:00 asemel 19:00. Polegi väga hull. Ainult et kogu see torustikuga jamamine võttis 10 inimtöötundi. Pakid kokku ja teele. Ilus ülesõit oli.
Kõigepealt loojang:
Ja siis ülejäänud 250 meremiili. Kaunis sündmustevaeselt. Ilus hommik natuke konkurentsi:
Ja kaunis pakult vetikat täis meri (Egonist vasakul):
Teisel päeval sai natuke purjetada ka ning Rootsi külje all hakkasid AISi pealt juba tuttavad nimed paistma. Kogu EMi põhiteema oli ju sisuliselt eestlaste maailmavallutamine. Paate läks päris palju kohale ning kõikse tihkemas C-grupis said TOP 11 sisse 8 Eesti paati. See on siis sisuliselt needsamad 8 paati, kellega kolmapäeviti võidu peaks sõitma. Pole paha?
Kohale jõudes selgus tõsiasi, et renditud mökki asub vale sadama kõrval ning ikkagi peab iga kord 3km jalutama. Oxelösund tundus nagu pisike küla. Sisuliselt aga on seal elanikke sama palju kui Haapsalus ning jahisadamaid veelgi rohkem. Ja kõik nad 5x suuremad, kui Haapsalus.
Pühapäev. Esimene trennipäev. Lappisime võistluspurjed peale, et merele minna. Ilm ega ennustused midagi ilusat ei rääkinud. Ka võistlusala tundus olema sisuliselt kivide vahel väikseks 2x3nm lombis. Harjunud ju Tallinna lahel purjetama, kus saab ühel halsil ikka sõita ka. Seal olid aga kaljuread ees ning tulemuseks olid väga veidrad laineolud. Reeglina oli laine igalt poolt natuke. Korraga. Aga laine laineks, tuul oli kahtlane. Vihased vihmapilved sõitsid ringiratast ümber võistlusala. Vaikis korra, tundus, et vihmafront läheb kõrvalt mööda. Kapitan vaatas kajutis naviarvutit 3 min, et kividesse mitte sõita ja... pead välja pistes oli "FOKA ALLA, PURJED MAHA!!!" Mõnekümne sekundiga tuli selline litter peale, millist meie 7st mehest keegi varem näinud polnud. Vihmapiisad olid hiigelsuured ja tulid sellise pauguga, et tunne oli, nagu sajaks rahet. Ja see oli nii tihe, et nähtavus oli võibolla 5-10 meetrit. Meeskond tegi aga head tööd ning saime foka ilusti alla. Siis läks veel veidi koledamaks ning pärast pisikest aerutamist saime ka groodi tekki. Kogu meeskond oli, ma arvan, vähemalt tund aega hämmingus, et mis just juhtunud oli. Kust selline litter nii kähku tuli?! Ja kas nii nüüd saabki olema meie EM? Et keset rajasõitu võib järku selline pauk käia?
Järgmisel päeval olid ilmaolud sarnased. Puhus 8-10m/s. Pilvede all oli igasugu veidraid asju. Välja läksime juba täismeeskonnaga ning Mihkel oli roolis. Me ei jõudnud sadamast väga kaugelegi, olime alles laevateel võistlusalale, kui juba sattusime paraja portsu otsa. Mihkel kamandas järsku purjed alla. Saime purjed alla ja paar sekundit jäi veel varu ka. Jälle korralik litter. Aga mis meile nägemata oli jäänud, oli 15m kõrge vesipüks paadist 100m kaugusel. See oli see, mille peale Mihkel purjed alla kamandas. Kogusime ennast ja otsustasime paar koledamat pilve ära oodata. Mihkel oli roolis, 7 meest täis tormikates ja vestides all kajutis. On mingi teooria, et Mihklil oli vihma käes kuivem olla, kui meil all :) Koledus möödas, saime täitsa kena trenni tehtud.
Järgmisel päeval oli practice race. Mille kohta kirjutasime Facebookis nii:
Kuni lõpuks mõni miil enne vastutuulemärki jäime aga lukku sakslaste Maxfun-35 Toseni taha. Mis peaks olema meist iga ilma ja iga tuulega kiirem paat. Sellel oli aga foka täiesti kinni tõmmatud, groot lehvis laialt ning roolipinn oli risti. Nii ta meil ees seisis. Ja oli päris selge, et pealt meid mööda ei lasta. Pressis aga ülespoole. Märgist korralikult üles. Alt tõenäoliselt ka läbi poleks saanud. Lootsime, et nad ikkagi midagi muudavad, ent ei. Lihtsalt piinasid seda vaest paati. Ja meid. Lõpuks läks Mihkli närv nii mustaks, et ta nõudis juba teist korda, et sakslaseid tuleks raadios välja kutsuda. No mõeldud tehtud, meil on vaja aja peale sõita mitte siin siksida. No aga mis sa ütled sellises olukorras? Tegemist on siiski Euroopa Meistrivõistlustega. Kui ka rajal alati välja ei löö, ootused ja uhkus on kõigil siiski kõrgel... Aga kuna kaptenil olid valuvaigistid sees, siis kukkus ta välja nii: "Tosen, Tosen, come in. If you have trouble bearing off to the mark, please ease the jib. I repeat, if you have trouble bearing off to the mark, please ease the jib". Keegi eesolevas paadis ei liigutanud. Tubli 5 minutit hiljem läks keegi fokat vaatama. Meil olid juba näpud püsti, kuid seda ainult vaadati. Ja nii mingigi märgini välja. Kaotasime nende pärast päris kindlasti kohe vähemalt 3 minutit. Mis antud konkurentsis tegelikult on kaunis palju.
Olles võtnud märgi, lendas Maxfun 35 külgtuules minema nagu lennuk ja rohkem me neid ei näinud. Edasine teekond finišisse oli jälle trollibuss. Natuke naljaka lainega ühe halsi krüssu ja siis tükk maad fokaga vabatuules, lõpumeetrid spinni all. 11. koht pole aga üldsegi mitte paha!
Järgnes kaks päeva rajasõitusid. Kõigepealt (Facebookist)
Viimasel päeval oli kõik mängus. Aga nii oli ka kõigil teistel ja asjalood kippusid päris vihaseks ja tihkeks. Nii stardis kui rajal. Aga me suutsime imekombel välja sõita äärmiselt uhked 7. ja 10. koha. Selgelt krüssus kõige kiirem X-35 nendest kaheksast paadist, mis rajal olid. Allatuules me muidugi väga head sõitu ei teinud. Kuid eks me olime ka seal ees otsas vist ainuke paat, mis kogu füüsilise väe ja võimuga ei pumbanud. Paar korda paari laine pealt sai grooti sikutatud :) Omapärane oli veel viimasel päeval see, et leedu paadid Cool Water ja Keturi Vejai käisid mõlemad vastutuule märgi otsas. Vist oli suisa sama sõidu kaks erinevat ringi. Aga kumbki ei pidanud seda piisavaks põhjuseks trahviringe või muud säärast teha. Mõlemad said sellest viimasest sõidust kirja oma vaata, et seeria parimad sõidud. Ka Postimees eksis, ent tegi oma ringid ära ja neelas selle mõruda pilli alla. Ja see ongi normaalne. Eksid, teed ringid. Mis see tulemus sulle annab, kui ise tead, et see püsib vaid seetõttu, et keegi ei viitsinud protestiruumi minna. Kas peab protestima, et purjetamine aus püsiks?
KOKKUVÕTE. Täiesti uskumatu. Praktiliselt sisse sõitmata paat ja sisse sõitmata purjed. Nibin nabin enne võistluse algust paika saanud masti trimm. JA ME TULIME EMil 8. KOHALE! See on täiesti uskumatult kõva sõna. Omal käel me seda poleks suutnud. Ja ei ole üldse kindel kas keegi peale Mihkli sellest pundist kunagi uuesti nii kirkalt särama saab. Seega sügav kummardus super roolimehele Mihkel Kosele. Ja muidugi ei saa unustada ka Maurizio Cossuttit, kes paadi kiireks disainis ja toredaid umbkeelseid Itaalia onusid, kes kiilu tegid. See oli aga vaid osa tööst, ilma Silverita Sailinvestist ning Kirillita Paadi Remont OÜ-st ei oleks me kuskile jõudnud. Kiil tuli ka alla panna ja itaallaste tootmispraak jooksvalt parandatud saama.
Aga meil polnud enne EMi aimu ka, et kas paat üldse paremaks läinud. Või on halvemaks. Sest üks põhjus ajas teist taga ning me tegelikult polnudki nagu paadiga purjetada saanud. Plaan oli kohapeal Rootsis enne EMi korralikult trenni teha ja ehk siis natuke sotid selgemaks saada. Oli ka selge, et päris nalja tegema pole mõtet minna ning selleks, et paadist maksimum ammutada, tuli panna rooli ka vääriline mees. Ja jälle ette ruttavalt - paremini poleks saanudki minna, Mihkel Kosk tegi super töö!
Nagu ikka KÕIGI paatidega, on neil alati midagi katki. Minni oli tänu talvel pättide poolt maha lõigatud (uutele) vallidele saanud just äsja uued vallid, stopperid, plokid, ülekanded trimmiotsad kõik olid äsja üle käidud. Kogu tehnikaosa, mis seotud purjetamisega, oli super. Aga enne ülesõitu Rootsi selgus, et veetorustik on laiali pudenenud ning torude kiirkinnituse detailid laiali lennanud. Ja täpselt nii, et ega pole kuskilt poest asju võtta ka. Egon ja Andres ja Marek higistasid, lammutasid, lappisid ja tegid seda kõike veel 3x uuesti. Niiet väljasõit sai plaanitud 17:00 asemel 19:00. Polegi väga hull. Ainult et kogu see torustikuga jamamine võttis 10 inimtöötundi. Pakid kokku ja teele. Ilus ülesõit oli.
Kõigepealt loojang:
Ja siis ülejäänud 250 meremiili. Kaunis sündmustevaeselt. Ilus hommik natuke konkurentsi:
Teisel päeval sai natuke purjetada ka ning Rootsi külje all hakkasid AISi pealt juba tuttavad nimed paistma. Kogu EMi põhiteema oli ju sisuliselt eestlaste maailmavallutamine. Paate läks päris palju kohale ning kõikse tihkemas C-grupis said TOP 11 sisse 8 Eesti paati. See on siis sisuliselt needsamad 8 paati, kellega kolmapäeviti võidu peaks sõitma. Pole paha?
Kohale jõudes selgus tõsiasi, et renditud mökki asub vale sadama kõrval ning ikkagi peab iga kord 3km jalutama. Oxelösund tundus nagu pisike küla. Sisuliselt aga on seal elanikke sama palju kui Haapsalus ning jahisadamaid veelgi rohkem. Ja kõik nad 5x suuremad, kui Haapsalus.
Pühapäev. Esimene trennipäev. Lappisime võistluspurjed peale, et merele minna. Ilm ega ennustused midagi ilusat ei rääkinud. Ka võistlusala tundus olema sisuliselt kivide vahel väikseks 2x3nm lombis. Harjunud ju Tallinna lahel purjetama, kus saab ühel halsil ikka sõita ka. Seal olid aga kaljuread ees ning tulemuseks olid väga veidrad laineolud. Reeglina oli laine igalt poolt natuke. Korraga. Aga laine laineks, tuul oli kahtlane. Vihased vihmapilved sõitsid ringiratast ümber võistlusala. Vaikis korra, tundus, et vihmafront läheb kõrvalt mööda. Kapitan vaatas kajutis naviarvutit 3 min, et kividesse mitte sõita ja... pead välja pistes oli "FOKA ALLA, PURJED MAHA!!!" Mõnekümne sekundiga tuli selline litter peale, millist meie 7st mehest keegi varem näinud polnud. Vihmapiisad olid hiigelsuured ja tulid sellise pauguga, et tunne oli, nagu sajaks rahet. Ja see oli nii tihe, et nähtavus oli võibolla 5-10 meetrit. Meeskond tegi aga head tööd ning saime foka ilusti alla. Siis läks veel veidi koledamaks ning pärast pisikest aerutamist saime ka groodi tekki. Kogu meeskond oli, ma arvan, vähemalt tund aega hämmingus, et mis just juhtunud oli. Kust selline litter nii kähku tuli?! Ja kas nii nüüd saabki olema meie EM? Et keset rajasõitu võib järku selline pauk käia?
Järgmisel päeval olid ilmaolud sarnased. Puhus 8-10m/s. Pilvede all oli igasugu veidraid asju. Välja läksime juba täismeeskonnaga ning Mihkel oli roolis. Me ei jõudnud sadamast väga kaugelegi, olime alles laevateel võistlusalale, kui juba sattusime paraja portsu otsa. Mihkel kamandas järsku purjed alla. Saime purjed alla ja paar sekundit jäi veel varu ka. Jälle korralik litter. Aga mis meile nägemata oli jäänud, oli 15m kõrge vesipüks paadist 100m kaugusel. See oli see, mille peale Mihkel purjed alla kamandas. Kogusime ennast ja otsustasime paar koledamat pilve ära oodata. Mihkel oli roolis, 7 meest täis tormikates ja vestides all kajutis. On mingi teooria, et Mihklil oli vihma käes kuivem olla, kui meil all :) Koledus möödas, saime täitsa kena trenni tehtud.
Järgmisel päeval oli practice race. Mille kohta kirjutasime Facebookis nii:
Täna practice race BFD ehk disklahv valestardi eest. Ei tea täpselt kust otsast seda mõõdeti aga olgu. Enne otsust olime 11. kohal. Vähemalt oli hea trennipäev, starte anti kõvasti. Küll olid kõik üle ja küll oli rada 40 kraadi viltu. Lõpuks siis 11xBFD. Ei ole lihtsat võistlust ees oodata... samas 10-16kt tuules paat liigub küll. Antagu vaid õnne. Siin on olud nii muutlikud, et 30m vahet võib 4 minuti pärast olla 100m. Vaja on kohe päris järgmise taseme hiromante. Homme 2 rajasõitu, eeldatavasti siis ca 17 startiÕnneks pääsesime ja päris 17 starti ei olnud.
Täna põrutasime nii kuis torust tuli. Esimene start oli hea, sõitsime end kohe vabaks ja hoidsime. Teine start oli natuke nirum ja nii jäimegi pikalt segatud tuule ja teeõigusega konkurentidega kemplema. Aga siiski, suutsime suuremast jamast välja tõmmata! Kohad 7 ja 14 annavad kokku 13. koha. Kuigi eest peaks protesti tulemusel üks jaht õhtul vähemaks jääda. Ootame vaatame. Homme offshore kohalike kividega võidu!Offshore etapil meil liiga palju õnne ei olnud. Stardi saime hea, olime vastutuulemärgis päris ees otsas. Aga allatuules hakati kaarte jagama ja lõpkokkuvõttes ujusid mõlemast raja servast kõik paadid välja ning meie keskel jäime natuke palja tagumikuga. Aga eks paljuski oli asi seotud ka sellega, et asi kiskus pärast paari esimest tundi trollibussiks. Siis võtsime märgi ja sõitsime ühel halsil trollibussi edasi. Ja siis keerasime krüssu, kus oli sisuliselt ühe halsi sõit, kuna tuul keeras kogu aeg soodsamaks. Aga meil juhtus seal juba asju... Küll tuli Postimees ja pautis silma, küll oli leedukatel meid vaja kiusata. Küll oli meil override ning Andres tõmbas oma selja ära. Õnneks on paadis hea apteek ning pool tundi hiljem oli naeratus juba näos. Aga asjaolude kokkulangemise tõttu olime teinud palju kasutud paute ja olime kõige kõrgemal asuv paat ja tuul muudkui keeras... Niiet taktikaliselt oli täiesti jama. Aga... See paat on nüüd kiire. Kiire kiire. "Palju siit minna on veel seda halssi? 2 tundi? Väga hea, vajutame ära". Ja nii ta ka läks. Kõik meist mööda pressinud X-35d sai kiiluvette lükatud. Pressima me ei pidanud, kuna tuul keeras stabiilselt.
Kuni lõpuks mõni miil enne vastutuulemärki jäime aga lukku sakslaste Maxfun-35 Toseni taha. Mis peaks olema meist iga ilma ja iga tuulega kiirem paat. Sellel oli aga foka täiesti kinni tõmmatud, groot lehvis laialt ning roolipinn oli risti. Nii ta meil ees seisis. Ja oli päris selge, et pealt meid mööda ei lasta. Pressis aga ülespoole. Märgist korralikult üles. Alt tõenäoliselt ka läbi poleks saanud. Lootsime, et nad ikkagi midagi muudavad, ent ei. Lihtsalt piinasid seda vaest paati. Ja meid. Lõpuks läks Mihkli närv nii mustaks, et ta nõudis juba teist korda, et sakslaseid tuleks raadios välja kutsuda. No mõeldud tehtud, meil on vaja aja peale sõita mitte siin siksida. No aga mis sa ütled sellises olukorras? Tegemist on siiski Euroopa Meistrivõistlustega. Kui ka rajal alati välja ei löö, ootused ja uhkus on kõigil siiski kõrgel... Aga kuna kaptenil olid valuvaigistid sees, siis kukkus ta välja nii: "Tosen, Tosen, come in. If you have trouble bearing off to the mark, please ease the jib. I repeat, if you have trouble bearing off to the mark, please ease the jib". Keegi eesolevas paadis ei liigutanud. Tubli 5 minutit hiljem läks keegi fokat vaatama. Meil olid juba näpud püsti, kuid seda ainult vaadati. Ja nii mingigi märgini välja. Kaotasime nende pärast päris kindlasti kohe vähemalt 3 minutit. Mis antud konkurentsis tegelikult on kaunis palju.
Olles võtnud märgi, lendas Maxfun 35 külgtuules minema nagu lennuk ja rohkem me neid ei näinud. Edasine teekond finišisse oli jälle trollibuss. Natuke naljaka lainega ühe halsi krüssu ja siis tükk maad fokaga vabatuules, lõpumeetrid spinni all. 11. koht pole aga üldsegi mitte paha!
Foto: Steve. Ning jah, meil on nimesilt tagurpidi kaldega! Siit pildilt avastasime.... |
Täna tuli esimese rajasõiduga kohe korralik jama majja. Jäime stardis lukku ja kirsiks tordi otsas panime veel stardilipule ka otsa. Lõpeks pärast trahviringi tegemist ja uuesti startimist olime kõige kõige viimased. Aga palju vaeva ja rühkimist, suutsime täiesti arvestatavale 23. kohale tagasi ronida. Teises sõidus aga hea start, paar nutikat pauti ja... no tegelikult vale poole valik esimeses krüssus... aga täiesti uskumatult kõva 4. koht! Niiet oleme täiesti top 10 konkurentsis! Kahju ainult, et siin tehtavad pildid kunagi internetti ei jõua.Tegelikult saime isegi 22. koha, keegi sai sealt disklahvi ka...
Viimasel päeval oli kõik mängus. Aga nii oli ka kõigil teistel ja asjalood kippusid päris vihaseks ja tihkeks. Nii stardis kui rajal. Aga me suutsime imekombel välja sõita äärmiselt uhked 7. ja 10. koha. Selgelt krüssus kõige kiirem X-35 nendest kaheksast paadist, mis rajal olid. Allatuules me muidugi väga head sõitu ei teinud. Kuid eks me olime ka seal ees otsas vist ainuke paat, mis kogu füüsilise väe ja võimuga ei pumbanud. Paar korda paari laine pealt sai grooti sikutatud :) Omapärane oli veel viimasel päeval see, et leedu paadid Cool Water ja Keturi Vejai käisid mõlemad vastutuule märgi otsas. Vist oli suisa sama sõidu kaks erinevat ringi. Aga kumbki ei pidanud seda piisavaks põhjuseks trahviringe või muud säärast teha. Mõlemad said sellest viimasest sõidust kirja oma vaata, et seeria parimad sõidud. Ka Postimees eksis, ent tegi oma ringid ära ja neelas selle mõruda pilli alla. Ja see ongi normaalne. Eksid, teed ringid. Mis see tulemus sulle annab, kui ise tead, et see püsib vaid seetõttu, et keegi ei viitsinud protestiruumi minna. Kas peab protestima, et purjetamine aus püsiks?
KOKKUVÕTE. Täiesti uskumatu. Praktiliselt sisse sõitmata paat ja sisse sõitmata purjed. Nibin nabin enne võistluse algust paika saanud masti trimm. JA ME TULIME EMil 8. KOHALE! See on täiesti uskumatult kõva sõna. Omal käel me seda poleks suutnud. Ja ei ole üldse kindel kas keegi peale Mihkli sellest pundist kunagi uuesti nii kirkalt särama saab. Seega sügav kummardus super roolimehele Mihkel Kosele. Ja muidugi ei saa unustada ka Maurizio Cossuttit, kes paadi kiireks disainis ja toredaid umbkeelseid Itaalia onusid, kes kiilu tegid. See oli aga vaid osa tööst, ilma Silverita Sailinvestist ning Kirillita Paadi Remont OÜ-st ei oleks me kuskile jõudnud. Kiil tuli ka alla panna ja itaallaste tootmispraak jooksvalt parandatud saama.
Kommentaarid