Seekordne Suveöö Rahvaregatt algas Minni jaoks katastrofaalselt. Kui veel reedel lubas kaunis karust ilma ja puhanguid üle 13m/s, siis laupäeva hommikul rääkisid kõik ilmaennustused juba hoopis teist juttu. Ja ilm oli ilus. Päike paistis, puhus rahulik 5m/s tuul. Otsustasime minna merele koosseisus Andres, Jaana, Hannes ja kaks korraldajate poolt kaasa antavat lõbusõitjat. Kuna Hannes polnud see aasta eriti merel käinud ja ühtegi trenni kaasa teinud, siis oli tal alguses natuke raske asjadega kohaneda. Pealegi teeme nüüd paadis palju asju hoopis teistmoodi kui eelmine aasta.
Igatähes startisime rõõmsalt 2minutit peale stardivilet ja popsutasime vana genoa liblikas Tuulelaulule ja teistele järgi. Väga vahva oli. Aga siis tuli tuul. Kellad näitasid kohati 10m/s ja ma kohe üldse ei uskunud. Miskipärast liikusime aga Tuulelaulule lähemale. Ju siis meil ikkagi oli rohkem tuult. Võtsime esimese märgi ja hakkasime poolteravalt Katariina kai poole krüssama. Tuul tõusis. 8m/s on meie vana genoa jaoks juba piir. Mõtlesin, et ju see ikka pagi on ja mis peatselt ära vajub. Ei vajunud. Katariina kai juurest Russalka poole krüssates näitas seier juba 10m/s tuult. "Pagi, läheb üle. Pole ju meeskonda ka peal, et purje vahetada." Siis tuli aga tegelik pagi. 10 ..... 11......12.......14......14 (2 sekundiliste vahedega) - GENOA ALLA! Mida aga alla ei tulnud oli genoa. Järgnes tahtmatu paut, rapsisin roolis groodi ja pakstaakidega. Genoa tuli poole peale alla, purunes, siis tuli täiesti alla. Olime täis groodiga 15m/s tuules. Juhitamatud ja ei saanud vastutuuleseisust ära. Kui, siis tekkis vaid külgsuunas liikumist. Läks tubli 5 min enne kui paadi õiges suunas liikuma sain ja kaldast eemale pauditud. Halssi ka sellise tuulega teha ei tahtnud. Katariina kai juurde triivida samuti mitte. Seejärel panime 15 min fokat üles ja jätkasime juba suunal kodu poole. Katkestasime. Reisijad olid märjad nagu kassipojad, Jaana oli vööris purje vahetades head sahmakad saanud. Tuul oli nii pagiline, et paati oli ääretult raske kontrollida. Ja mootor on meil remondis.... Kuidagi läbi vägivalla saime sadamasse tagasi, kus sissesõidul tuul endiselt vahemikus 0-14m/s vaheldus. Väga ebameeldiv kogemus. Kuna aga kogemust pardal polnud, pidime jääme Krika pardasse teise kai äärde - liiga vähe ruumi koju krüssamiseks, liiga vähe meeskonda. Sellest õpetussõnad - ilus ilm võib ALATI olla petlik. Mootor PEAB olema korras ja pardal. Ja meeskond peab olema pardal. Vähemalt 3 kogenud inimest, et Polarist taltsutada. Kõige lahedam on see, et meie reisijad kogu episoodist ja kapteni räuskamisest end heidutada ei lasknud. Ema ja tütar, kumbki ei plaani merd jätta. Tütar läheb purjetamiskoolitusele ning ema väikelaevajuhi pabereid tegema. Tõeline rõõm kuulda ;-)
Jõudsime Jaanaga napi tunni magada ja juba tuli minna ööregati starti. Spinnistart. 8m/s tuult. Saime täiesti viisaka stardi poi poolt otsast. Tuulelaul oli natuke eespool. Astraial oli tegemist spinni üles ja vedama saamisega. Teel Naissaare poole kippus asi rajuks minema. Kogu meeskond kogunes ahtrisse ja Minni vöör kadus kohati isegi pea siledal veel vee alla. Puhangud tõmmasid nii nagu oleks kõva paugu jalaga tagumenti saanud. Kuna tegemist oli päris tõsise sõiduga, siis kelladele palju aega ei jäänud. Ise nägime tuule kiirust 14,1m/s ja paadi kiirust ligi 11. Sylvia pardal olla mõõdetud tuult üle 15m/s ning meie logi näitas max kiiruse lahtris numbrit 11,65kt. Ja seda maatuulega, minimaalse lainega. Päris pöörane. Ja hirm oli seda suurem, et meie spinnifall oli ümber vöörstaagi keerdus - kunagi ei tea kui raskesti see spinn nii kriisiolukorras alla võib tulla.
Aga me võitlesime! Tuulelaulul tuli sabas püsida. Ka Astraia võitles, ent tunduvalt väiksema spinniga. Samas kerge neil ei olnud ja vähemalt kahte broachi nägime oma ahtris kindlasti. Osad olid ka seetõttu, et teisel pool Naissaaart proovis Ülar tunduvalt kauem spinni üleval hoida, kui meie ja Tuulelaul.
Naissaare taga tuli spinn alla võtta, falli keerud maha võtta ja siis genoa üles tõmmata. Imekombel me selle manöövriga vahemaas midagi ei kaotanud. Tuulelaul läks ka korra enne spinni alla võtmist käest ära. Ja on IME, et meie paati suutsime kontrollida. Meil ei kukkunud spinn isegi kordagi kokku terve tunnise otsa peale.
Järgnes pikk pikk vabatuule ots Naissaarelt Prangli juurde. Ja meie käik oli parem kui Tuulelaulul. Nad olid oma groodi liialt peale vedanud. Mida me aga ei osanud oli möödumine. Proovisime lausa kaks korda altpoolt läbi saada, kuid hävisime mõlema korraga väga tõsiselt. Jäime rikutud tuulde ja lausa päris haledalt. Isegi nii, et me aru ei saanud, et me tuul rikutud on. Tuhat tänu, et Tuulelaulu pardal ka suitsetajaid oli ja nii meile asjast märku andsid. Lõpuks tüütas kohe päris ära see ahtrisse sõitmine ja siis seejärel möödumiskatsel 4-6 paadipikkust jälle maha jäämine.
Ja siis sai Tuulelaul oma trimmi paika ning kuni Naissaareni pidime nende ahtris sõitma. Olukord oli pingeline. Trimmimine oli pidev. Üle 5 minuti ei seisnud ükski soot paigal. Ja kuna me nii lähedal olime oli väga kiiresti aru saada kellel trimm paigas ja kellel ei ole. Väga hariv sõit. 20 miili trimmi.
Prangli taha jõudes oli saabunud pimedus. Ja Astraia oli meile järgi jõudnud. Algas krüss. Kuid siis saime tuult ja Astraia kadus öhe.... Tuulelaul oli väga lähedal ja seetõttu ei võetud mingeid riske. Pautisime enamvähem sünkroonis. Olime kõrvuti, Tuulelaul paar paadipikkust pealpool tuult. Valusalt andis aga tunda fakt, et olime võistlusjuhendi maha unustanud. Seetõttu jäi ka võtmata Prangli süüdi tooder. Kuna Tuulelaul seda ei teinud ning meile tundus, et ka eespool olnud Matilde ja Lotte mitte. Kellele me, muuseas, olime kõvasti järgi jõudnud. Üks hetk tegi aga Tuulelaul miskiseid veidraid manöövreid ja tuli meile korraks isegi vastu. Mõtlesime, et nad vahetasid oma vana G1 uue 3DL G1 vastu. Pime oli ka.... Tegelikult otsisid nad aga hoopis märki, mille meie üks hetk oma traaversist leidsime. 30m kauguselt. Ja nagu pärast välja tuli - valelt poolt traaversist...... Tuulelaul aga kosus oma manöövritest hästi ja püsis meist endiselt pealpool. Täpselt nii, et me oleks paudi korral nende ahtrist läbi läinud. Kogusime aga veidi kiirust ja saavutasime mingi hetk olukorra, kus saime Tuulelaulule ette pautida ja "paremaga" õigust nõuda. Nii tegigi Tuulelaul sundpaudi ja edasine oli puuhaaas SPORT! 14 pauti. Kord edenes Tuulelaul paremini, kord Minni. Puhas match race ja katmismäng. Aegna pöördemärkideks suutsime aga Tuulelaulu vöörist mööduda ning neile peale pautida. Edu oli maksimaalselt paarkümmend sekundit.
Vabas krüssus Piritale suutsime oma edu suurendada 1 min 11 sekundi peale, mis korrigeeritud ajas tähendas sekundi pealt 2-minutilist edu.
Sama sõidu lugu on üleval ka Tuulelaulu blogis, kus samuti tükk lugemist. On ju ometi mida kirjutada.
Tegemist oli nii mitmeski mõttes esmakordse kogemusega meie jaoks. Esmakordselt olime osalised säärases pautimisduellis. Esmakordselt proovisime vabatuules kellestki mööduda. Esmakordselt oli meil käik piisavalt hea, et Tuulelaulul eest ära libiseda. Ja esmakordselt oli meeskonnatöö pea veatu. Absoluutselt ühtegi apsakat ei suuda meenutada. Kõik sujus nagu kulda. V.a. see spinnifalli asi, kuid sellega me ju ometi ei hävinud. Iga viimnegi meeskonnaliige tegi endast kõik oleneva, et saavutada just see tulemus. Ja mis kõige tähtsam - minuteada pole Minni veel kunagi nii suurt võitu koju toonud. Ei meie käes ega ka varem. Emotsioone täiesti seinast seina - katastroof päevasel sõidul ja ennenägematu, senikuulmatu edu öösõidul.
Ja nüüd natuke kurvemat poolt. Mul on kahju meeskondadest, kes ei tulnud, Suveöö Rahvaregatt on raudselt üks kõige vägevamaid sõite Tallinnas. Ka auhinnad olid vägevad ning Minni kõige esimene esimene sai premieeritud 5000-kroonise Pirita Paadipoe kinkekaardiga. Ja ometi oli sel aastal meie grupis jälle vaid 4 paati. Eelmine aasta saime ju 3 paadi konkurentsis auhinnalise 3. koha.
PILDID SIIT , SIIT ja SIIT
Vanale sai antud, kuid imselgelt oli viga ene õlu lahti teha ja siis Vana kostitada.
Igatähes startisime rõõmsalt 2minutit peale stardivilet ja popsutasime vana genoa liblikas Tuulelaulule ja teistele järgi. Väga vahva oli. Aga siis tuli tuul. Kellad näitasid kohati 10m/s ja ma kohe üldse ei uskunud. Miskipärast liikusime aga Tuulelaulule lähemale. Ju siis meil ikkagi oli rohkem tuult. Võtsime esimese märgi ja hakkasime poolteravalt Katariina kai poole krüssama. Tuul tõusis. 8m/s on meie vana genoa jaoks juba piir. Mõtlesin, et ju see ikka pagi on ja mis peatselt ära vajub. Ei vajunud. Katariina kai juurest Russalka poole krüssates näitas seier juba 10m/s tuult. "Pagi, läheb üle. Pole ju meeskonda ka peal, et purje vahetada." Siis tuli aga tegelik pagi. 10 ..... 11......12.......14......14 (2 sekundiliste vahedega) - GENOA ALLA! Mida aga alla ei tulnud oli genoa. Järgnes tahtmatu paut, rapsisin roolis groodi ja pakstaakidega. Genoa tuli poole peale alla, purunes, siis tuli täiesti alla. Olime täis groodiga 15m/s tuules. Juhitamatud ja ei saanud vastutuuleseisust ära. Kui, siis tekkis vaid külgsuunas liikumist. Läks tubli 5 min enne kui paadi õiges suunas liikuma sain ja kaldast eemale pauditud. Halssi ka sellise tuulega teha ei tahtnud. Katariina kai juurde triivida samuti mitte. Seejärel panime 15 min fokat üles ja jätkasime juba suunal kodu poole. Katkestasime. Reisijad olid märjad nagu kassipojad, Jaana oli vööris purje vahetades head sahmakad saanud. Tuul oli nii pagiline, et paati oli ääretult raske kontrollida. Ja mootor on meil remondis.... Kuidagi läbi vägivalla saime sadamasse tagasi, kus sissesõidul tuul endiselt vahemikus 0-14m/s vaheldus. Väga ebameeldiv kogemus. Kuna aga kogemust pardal polnud, pidime jääme Krika pardasse teise kai äärde - liiga vähe ruumi koju krüssamiseks, liiga vähe meeskonda. Sellest õpetussõnad - ilus ilm võib ALATI olla petlik. Mootor PEAB olema korras ja pardal. Ja meeskond peab olema pardal. Vähemalt 3 kogenud inimest, et Polarist taltsutada. Kõige lahedam on see, et meie reisijad kogu episoodist ja kapteni räuskamisest end heidutada ei lasknud. Ema ja tütar, kumbki ei plaani merd jätta. Tütar läheb purjetamiskoolitusele ning ema väikelaevajuhi pabereid tegema. Tõeline rõõm kuulda ;-)
Õnnelikud hetked, kui ilm veel ilus oli.
Jõudsime Jaanaga napi tunni magada ja juba tuli minna ööregati starti. Spinnistart. 8m/s tuult. Saime täiesti viisaka stardi poi poolt otsast. Tuulelaul oli natuke eespool. Astraial oli tegemist spinni üles ja vedama saamisega. Teel Naissaare poole kippus asi rajuks minema. Kogu meeskond kogunes ahtrisse ja Minni vöör kadus kohati isegi pea siledal veel vee alla. Puhangud tõmmasid nii nagu oleks kõva paugu jalaga tagumenti saanud. Kuna tegemist oli päris tõsise sõiduga, siis kelladele palju aega ei jäänud. Ise nägime tuule kiirust 14,1m/s ja paadi kiirust ligi 11. Sylvia pardal olla mõõdetud tuult üle 15m/s ning meie logi näitas max kiiruse lahtris numbrit 11,65kt. Ja seda maatuulega, minimaalse lainega. Päris pöörane. Ja hirm oli seda suurem, et meie spinnifall oli ümber vöörstaagi keerdus - kunagi ei tea kui raskesti see spinn nii kriisiolukorras alla võib tulla.
Aga me võitlesime! Tuulelaulul tuli sabas püsida. Ka Astraia võitles, ent tunduvalt väiksema spinniga. Samas kerge neil ei olnud ja vähemalt kahte broachi nägime oma ahtris kindlasti. Osad olid ka seetõttu, et teisel pool Naissaaart proovis Ülar tunduvalt kauem spinni üleval hoida, kui meie ja Tuulelaul.
Naissaare taga tuli spinn alla võtta, falli keerud maha võtta ja siis genoa üles tõmmata. Imekombel me selle manöövriga vahemaas midagi ei kaotanud. Tuulelaul läks ka korra enne spinni alla võtmist käest ära. Ja on IME, et meie paati suutsime kontrollida. Meil ei kukkunud spinn isegi kordagi kokku terve tunnise otsa peale.
Järgnes pikk pikk vabatuule ots Naissaarelt Prangli juurde. Ja meie käik oli parem kui Tuulelaulul. Nad olid oma groodi liialt peale vedanud. Mida me aga ei osanud oli möödumine. Proovisime lausa kaks korda altpoolt läbi saada, kuid hävisime mõlema korraga väga tõsiselt. Jäime rikutud tuulde ja lausa päris haledalt. Isegi nii, et me aru ei saanud, et me tuul rikutud on. Tuhat tänu, et Tuulelaulu pardal ka suitsetajaid oli ja nii meile asjast märku andsid. Lõpuks tüütas kohe päris ära see ahtrisse sõitmine ja siis seejärel möödumiskatsel 4-6 paadipikkust jälle maha jäämine.
Pikk pikk pusimine
Ja siis sai Tuulelaul oma trimmi paika ning kuni Naissaareni pidime nende ahtris sõitma. Olukord oli pingeline. Trimmimine oli pidev. Üle 5 minuti ei seisnud ükski soot paigal. Ja kuna me nii lähedal olime oli väga kiiresti aru saada kellel trimm paigas ja kellel ei ole. Väga hariv sõit. 20 miili trimmi.
Prangli taha jõudes oli saabunud pimedus. Ja Astraia oli meile järgi jõudnud. Algas krüss. Kuid siis saime tuult ja Astraia kadus öhe.... Tuulelaul oli väga lähedal ja seetõttu ei võetud mingeid riske. Pautisime enamvähem sünkroonis. Olime kõrvuti, Tuulelaul paar paadipikkust pealpool tuult. Valusalt andis aga tunda fakt, et olime võistlusjuhendi maha unustanud. Seetõttu jäi ka võtmata Prangli süüdi tooder. Kuna Tuulelaul seda ei teinud ning meile tundus, et ka eespool olnud Matilde ja Lotte mitte. Kellele me, muuseas, olime kõvasti järgi jõudnud. Üks hetk tegi aga Tuulelaul miskiseid veidraid manöövreid ja tuli meile korraks isegi vastu. Mõtlesime, et nad vahetasid oma vana G1 uue 3DL G1 vastu. Pime oli ka.... Tegelikult otsisid nad aga hoopis märki, mille meie üks hetk oma traaversist leidsime. 30m kauguselt. Ja nagu pärast välja tuli - valelt poolt traaversist...... Tuulelaul aga kosus oma manöövritest hästi ja püsis meist endiselt pealpool. Täpselt nii, et me oleks paudi korral nende ahtrist läbi läinud. Kogusime aga veidi kiirust ja saavutasime mingi hetk olukorra, kus saime Tuulelaulule ette pautida ja "paremaga" õigust nõuda. Nii tegigi Tuulelaul sundpaudi ja edasine oli puuhaaas SPORT! 14 pauti. Kord edenes Tuulelaul paremini, kord Minni. Puhas match race ja katmismäng. Aegna pöördemärkideks suutsime aga Tuulelaulu vöörist mööduda ning neile peale pautida. Edu oli maksimaalselt paarkümmend sekundit.
Ainus pilt, kus Tuulelaul meie taga on. Pärast tulid allapoole ja olid enne finišit veidi lähemal.
Vabas krüssus Piritale suutsime oma edu suurendada 1 min 11 sekundi peale, mis korrigeeritud ajas tähendas sekundi pealt 2-minutilist edu.
Sama sõidu lugu on üleval ka Tuulelaulu blogis, kus samuti tükk lugemist. On ju ometi mida kirjutada.
Tegemist oli nii mitmeski mõttes esmakordse kogemusega meie jaoks. Esmakordselt olime osalised säärases pautimisduellis. Esmakordselt proovisime vabatuules kellestki mööduda. Esmakordselt oli meil käik piisavalt hea, et Tuulelaulul eest ära libiseda. Ja esmakordselt oli meeskonnatöö pea veatu. Absoluutselt ühtegi apsakat ei suuda meenutada. Kõik sujus nagu kulda. V.a. see spinnifalli asi, kuid sellega me ju ometi ei hävinud. Iga viimnegi meeskonnaliige tegi endast kõik oleneva, et saavutada just see tulemus. Ja mis kõige tähtsam - minuteada pole Minni veel kunagi nii suurt võitu koju toonud. Ei meie käes ega ka varem. Emotsioone täiesti seinast seina - katastroof päevasel sõidul ja ennenägematu, senikuulmatu edu öösõidul.
Rõõm läbi värina. See on väga, väga ebameeldiv tunne, kui edestad tugevaid konkurente. Pidev hirm, et nüüd sind sõidetakse mingi salakavala nipiga üle.
Ja nüüd natuke kurvemat poolt. Mul on kahju meeskondadest, kes ei tulnud, Suveöö Rahvaregatt on raudselt üks kõige vägevamaid sõite Tallinnas. Ka auhinnad olid vägevad ning Minni kõige esimene esimene sai premieeritud 5000-kroonise Pirita Paadipoe kinkekaardiga. Ja ometi oli sel aastal meie grupis jälle vaid 4 paati. Eelmine aasta saime ju 3 paadi konkurentsis auhinnalise 3. koha.
PILDID SIIT , SIIT ja SIIT
Kommentaarid
Kuna meie teada läksid kõik (ka teie) Prangli märgi juurest seestpoolt, siis sellest lähtusime ja tundus jabur hakata protesti esitama, kui kõik niikuinii ühelt poolt läksid. Kohtunikud olid meie kurssidest teadlikud. Mis puutub Paljassaarde, siis saime eksimusest teada alles protesti ärakuulamisel.
Seega harjutusi sabale - esitage korrektne protest. Antud juhul oleksime Tuulelauluga saanud mõlema märgi eest 6 minutit trahvi. See 12 minutit ei oleks teid päästnud.
Üldiselt tasub näost näkku asjad selgeks rääkida mitte pärast kommentaariumis takkajärgi soiguma hakata. Minumeelest sai ühe teie meeskonnaliikmega asjad täiesti ilusti lahti räägitud.
P.S.Kuna Te vestlesite meie meeskonna liikmega siis olete järelikult kursis et me kaotasime spinni valli mille tõttu oli meie võistlus rikutud ja meil puudus võimalus Teiega võistelda.
Mingist ebaaususest pole juttugi olnud, kohtunikud teadsid algusest peale kes kust ja mida. Püüaks äkki ikka üle saada.
Aga edaspidiseks:
1. Õpime protesti vormistama
2. Tuleme ise protesti kuulamisele kohale ka
3. Kommenteerime ja kutsume teisi ebaausaks oma päris nime alt. Ja veel parem kui ikka kai peal näost näkku.