Kes rääkis midagi ülestõusust?

Kui paar postitust tagasi sai räägitud ülestõusust, siis nüüd sai esimene faas tehtud. Toimusid Eesti esimesed mitteametlikud veerandtonniste purjelaevade meistrivõistlused ;-)

Mis tegelikult toimus oli see, et mõtlesime Jensiga juba ammu, et Polarised on ikka nii neetult sarnase käiguga. Mis sellest pallist ikka arvestada. Ja nii Jens selle ära korraldaski - palliarvestuseta lühirajasõit veerandtonnistele jahtidele. Kes ees see mees. Peeti 4 võistlussõitu. Rada oli ca 3 kaabeltaud pikk ehk et märgid olid alati enne käes, kui keegi pardal "auh!" jõudis öelda.

Juba esimeses stardis oli ilmselge, et me olime roostes.Pole ju põhimõtteliselt Väinast saati trenni tehtud. Ikka puhkus ja puhkus... Nii magasimegi kõik asjad maha ning meid pressiti stardist välja. Tegime ringi kohapeal ja olime kõigi taga segatud tuules.Kuidagi suutsime mööduda Merihundist, Gemmast, Astraiast, Carolist ja Blancast. Mis on kaunis veider, kuna meil läks ikka päris kõik valesti, mis valesti minna andis. Soodid jäid kinni, spinnibrassid olid läbi reelingutrossi... Blancal ja Carolil muidugi ei läinud ka väga hästi... Nimelt keeras Blanca meie nina ees omale ülemise pöördemärgi kenasti kiilu ümber. Ja selleks ajaks kui Carol märki jõudis sõitis Blanca sellega juba mööda Tallinna lahte ringi. Niiet neil oli tükk tegemist ümber liikuva märgi saada. Paudid, halsid, kõik said vist tehtud. Kuna me mingil veidral põhjusel otsustasime, et sõidame finiši asemel veel ühe ringi (st tegime kolossaalse valearvestuse), siis lasime Astraia just enne finišit oma ahtrist mööda. Ise veel jube uhked, et pöördemärgi suhtes tegelikult heal positsioonil ja et Astraia pole probleem. See maksis meile lõppkokkuvõttes aga kõvasti kätte ning jäime ilma poodiumikohast. No kui nüüd etteruttavalt tulemustest rääkida.

Teine-kolmas sõit olid hallid hiired. Iga sõiduga õppisime ja koostöö läks paremaks. Viimane ehk neljas sõit oli juba midagi vägevamat. Rühkisime ja rühkisime, lõpuks otsustav halss pärast viimast pealetuule märki ning trollibussis finišisse. Nimelt keeras tuul täpselt meie halsi ajal piisavalt, et viimased paadid said juba spinniga pealetuule märki sõita ja ka meil oli tõsine tegemine nii teravas tuules finišisse ära venitada. Kes aga halsiga hiljaks jäi või polnud veel märki jõudnudki, need jäidki sinna kaugele-kaugele... Leila, kes oli aegade hämarusest üles otsinud oma vana ja 5m2 suurema spinni, et reegliteta võistlusel eelist saada, oli sunnitud genuga lõpuni sõitma. Kahjuks aga läksid nad genoaga piisavalt hästi edasi, et meie neid kätte ei saanud. Ja endalegi üllatuseks - tõmbasime samal ajal mõned paadipikkused eest ära Tuulelaulust, kes peaks teravatel spinniotsadel oma uue Northi spinniga just tõsist ilma tegema. Vot sulle lopsu.

Tulemused olid omapärased. Pika eduga võitsid tehniliselt kõige paremad ehk Tuulelaul. Teise koha sai Leila. 3.-5. koht ehk Blanca, Viru ja Minni said kõik täpselt sama palju punkte ehk 18. Ja kõigil oli parim positsioon 2. koht. Nii langeski otsus paremuselt teise sõidu alusel ja meie 7-5-4-2 seeriast enam midagi võtta polnud.

Aga võistlus ise oli vägev! Kõik osalejad tundusid, et jäid väga rahule. Kui nüüd Merikotka meeskond välja jätta - nad ei jõudnudki kaugemale kui 1. pealetuule märk. Siis väsisid ära ja läksid sadamasse. Auhindadeks oli North Sails Eesti välja pannud purjehoolduse kinkekaardid esikolmikule. Võitja sai rändkarika ehk kuldse sangpommi. Kusjuures seesama sangpomm peab võitjal järgmisel sõidul ballastiks kaasas olema. Ka viimane koht sai pudeli veini - et ikka alla ei annaks ja järgmine kord ka stardis oleks ;-)

Kindlasti plaanime sääraseid võistluseid veel teha ning edaspidi proovin Jensile korraldamisel ka rohkem abiks olla. Seekord sattus lihtsalt puhkus ja suvilas peetavad talgud nädalale enne võistlust ja.. No pärast puhkust tööle naastes on ju ikka pea nii pulki täis, et... Fakt on, et lühi-lühiraja sõidul pole nendel paatidel küll mingit palli arvestada. Saab väääga hästi mees mehe ja paat paadi vastu sõita.

Võistluse täpsed tulemused Polariste kodulehel!