Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, kuidas veerandtonniste meeskonnad Pranglit avastamas käisid. Nimelt jõuti sadamasse, võeti vastu auhinnad, ja siis läks lahti... Auhindade kõrvale jagati veini. Kõigil kõhud tühjad nagu karul pärast talveund. Pikk võistlus seljataga. Koheselt kilk peas. Edasi liikus suurem osa seltskonnast Musta Luuki, kus pakuti külmutatud pitsasid ja jahuvorste saiaga. Mitte just kõige toitvam kraam. Seal lisandusid õlled-veinid, hiljem ka rumm. Ja nii istusid Minni, Leila, Viru, Gemma, Astraia ja Tuulelaulu meeskonnad seal 1-2ni öösel. Tõele au andes käis Astraia meeskond koos Merihundi omaga motoriseeritud kiirtuuril ja Tuulelaulu meeskond tuuritas alguses sadamas. Võibolla jõudis ka Gemma meeskond natuke kaugemale. Teised aga ei jõudnud. Niiet kogu Prangliga kohtumine seisnes sadama ja sellest 500m eemal oleva Musta Luugiga tutvumises. Mis on ka mõneti arusaadav, kuna saarel lihtsalt ei toimunud just see konkreetne nädalavahetus absoluutselt mitte kui midagi. Tallinn-Prangli võidusõit oli tegelikult planeeritud 24. juulile, kuid kuna siis tormas, lükati asi 14. augustile. Seda aga nii, et kõik kaldapealsed tegevused jäid ümber korraldamata ja 80 purjetajat ootas saarel ees tühjus ja vaikus. Võistlusteates olid aga kõik 24. juuli meelelahutuse ja muuga seonduvad read alles ja seega läks meil ikka tunde enne kui me aru saime kui hüljatud me täpsemalt olime. Igatähes - kohalikud liikusid suurte hordidena sihitult ringi. Meie istusime aga Mustas Luugis, kuni lõpuks olid kõik juba päris väsinud. Ja siis ronisid veel viimased paarkümmend võitlusvõimelist Leila pardale, ning jätkasid rummiga.
Hommik möödus aegluubis. Alguses oli peegelsile meri, tuulekellad seisid. Tervised olid närused. Ei tundunud, et säärase ilmaga kuidagi Piritale tagasi kannataks purjetada. Siis hakkasid liikuma äikesepilved ning endiselt ei tundunud kellelegi, et tahaks väga Pirita poole teele asuda. Lõpuks võeti aga julgus kokku ja asuti teele. Alguses purjetades, pärast läbi pleki. Meie, kui mootoriga õnnistatud paatkond, mootorpurjetasime tagasi kaunis kiiresti. Sama tegi ka Gemma. Kuidas aga Astraia ja Leila tagasi said ei oska tõesti öelda. Kusjuures hiljem selgus, et Astraia pressis end veel Aegna ja Kräsuli vahelt läbi. Vot on raudmehed :-)
Aga kuidas asi algas? Spinnistart. Meeskonnas Andres, Marek, Egon, Sulev ja külalissoodimees Martin Adamsoo La Folie pealt. Start läks meil päris kehvasti. Nii kehvasti pole tükk aega läinud. Olime eelviimased 8-paadilises fleedis. Seejuures tuleb mainida, et Gemma sõitis mõõdukirjata ja tulemus kirja ei läinud. Hakkasime aga kohe kalda poole hoidma ning peagi olime järgi Carolil. Carolist möödumine oli tõsine tegemine. Tubli 10-15 minutit luhvasime ja vallasime sünkroonis. Lõpuks hakkas aga tuul vaikima, ning luhvasime Caroli spinnkeri kokku. Vaikse tuulega nad seda niipea üles tagasi ei saanudki ning pääsesime vabasse tuulde.
Siis jõudsime sammhaaval järgi Virule, kes vahepeal oli liidripositsiooni haaranud. Merele läinud Astraia, Leila, Tuulelaul ja teised pidid märksa vähesema tuulega leppima. Indrek Pikk on aga põhimõtteline kapten ja nagu ikka luhvas ta end mitu paadipikkus ülespoole, et kiiremat paati mitte mööda lasta. Tolleks ajaks oli tuul muuseas keeranud ning tegemist oli juba krüssuga. Kuna meie käigueelis oli kemplemise alguses liiga väike, ei tahtnud altpoolt läbi Viru tuulevarju ka proovi teha. Sellesse lõksu oleme ennegi sattunud. Nii me seal siis kemplesime ja kemplesime. Vahepeal luhvas Viru meid nii üles, et mõlemil olid genud täiesti pakkis ja paadid kontrolli kaotamise ääre peal. Ja muidugi pea nullilähedase kiirusega. Päris vahva oli vaadata kuidas grooti vaimujõuga tagasi hoiti ja minu meeleheitele reeglitepäraselt "groot on õigel pool!" vastati. Igatähes tuult tuli juurde ning lõpuks suutsime käigueelisega altpoolt läbi pressida. Kogu selle koomuski tulemus oli muidugi see, et vahepeal oli Tuulelaul vabas tuules kihutades liidripositsiooni haaranud ning jäi sinna kuni regati lõpuni.
Pärast Aegna läänetoodri võtmist algas tee Kelnase sadama poole. Tuul, otseloomulikult, otse silmaauku. Ja selline tubli 2-3,5m/s kaunis ebameeldiva lainega. Pingutasime mis me pingutasime, edu ei ühtid. Jõudsime natuke Tuulelaulule järgi, läksid nemad jälle eest ära. Proovisime teha kavala paudi - selleks ajaks kui meie paut valmis oli olid nemad juba meid uuel halsil katmas. Ja nii terve tee. Iga viimnegi paut kuni finišini - Tuulelaul jõudis juba enne meid katta, kui meie paut valmis oli.
Taga tuli Leila, kes proovis kõikide võimalike vahenditega meile järgi jõuda. Vahepeal tõmbasime isegi veidi eest ära, kuid siis magasime ühe paudi maha. Mõtlesime nimelt, et aega on selle kiire asjaga ning et laseme enne põied tühjaks. Seks aaks kui põied tühjad olid, oli aga rong juba läinud, ning Tuulelaul 2 kaablit vahet kasvatanud, Leila sama palju järgi tulnud. Või tegelikult isegi kõvasti rohkem. Ja mis kõige koledam - head käiku me enam üles ei saanud. Paat oleks nagu kännu taga kinni olnud. Pärast muidugi selgus miks me terve tee Tuulelaulu püüda ei suutnud ja kuidas Leila lõpus nii jõudsalt järgi tuli. Tuulelaul nimelt seekord liiga teravalt ei pressinud ja sõitis vabalt ning kiiresti. Laine oli selline... Meie aga pressisime. Leila tegi viimasel halsil paarikaablise ülekrüssu ning sai vabas tuule alla tulla. Jällegi kiiresti. Ja nii oligi. Meie pressisime, teised vabas tuules. Ja kui Tormilind meist ülevaltpoolt möödudes veel hoobist sõlme jagu kiirust röövis, tundus asi juba päris morn. Aga siiski - suutsime Leila ees finišeeruda ja saavutada võimsa II koha Tuulelaulu järel. Nii füüsiliselt kui ka korrigeeritud ajas.
Niiet igati edukas sõit oli. Kõik paudid peale ühe olid krüssus nagu rusikas silmaauku. Eks õhtul panen tracki ka üles - võib jääda mulje, et krüssunurk on 75-80' :-) Ka oleng Pranglil oli päris meeleolukas. Mis parata, et saarega rohkem tutvust ei teinud. Vähemalt sai kõigi konkurentide kõvasti kokku löödud ja koletult palju purjetamislugusid räägitud.
Hommik möödus aegluubis. Alguses oli peegelsile meri, tuulekellad seisid. Tervised olid närused. Ei tundunud, et säärase ilmaga kuidagi Piritale tagasi kannataks purjetada. Siis hakkasid liikuma äikesepilved ning endiselt ei tundunud kellelegi, et tahaks väga Pirita poole teele asuda. Lõpuks võeti aga julgus kokku ja asuti teele. Alguses purjetades, pärast läbi pleki. Meie, kui mootoriga õnnistatud paatkond, mootorpurjetasime tagasi kaunis kiiresti. Sama tegi ka Gemma. Kuidas aga Astraia ja Leila tagasi said ei oska tõesti öelda. Kusjuures hiljem selgus, et Astraia pressis end veel Aegna ja Kräsuli vahelt läbi. Vot on raudmehed :-)
Aga kuidas asi algas? Spinnistart. Meeskonnas Andres, Marek, Egon, Sulev ja külalissoodimees Martin Adamsoo La Folie pealt. Start läks meil päris kehvasti. Nii kehvasti pole tükk aega läinud. Olime eelviimased 8-paadilises fleedis. Seejuures tuleb mainida, et Gemma sõitis mõõdukirjata ja tulemus kirja ei läinud. Hakkasime aga kohe kalda poole hoidma ning peagi olime järgi Carolil. Carolist möödumine oli tõsine tegemine. Tubli 10-15 minutit luhvasime ja vallasime sünkroonis. Lõpuks hakkas aga tuul vaikima, ning luhvasime Caroli spinnkeri kokku. Vaikse tuulega nad seda niipea üles tagasi ei saanudki ning pääsesime vabasse tuulde.
Siis jõudsime sammhaaval järgi Virule, kes vahepeal oli liidripositsiooni haaranud. Merele läinud Astraia, Leila, Tuulelaul ja teised pidid märksa vähesema tuulega leppima. Indrek Pikk on aga põhimõtteline kapten ja nagu ikka luhvas ta end mitu paadipikkus ülespoole, et kiiremat paati mitte mööda lasta. Tolleks ajaks oli tuul muuseas keeranud ning tegemist oli juba krüssuga. Kuna meie käigueelis oli kemplemise alguses liiga väike, ei tahtnud altpoolt läbi Viru tuulevarju ka proovi teha. Sellesse lõksu oleme ennegi sattunud. Nii me seal siis kemplesime ja kemplesime. Vahepeal luhvas Viru meid nii üles, et mõlemil olid genud täiesti pakkis ja paadid kontrolli kaotamise ääre peal. Ja muidugi pea nullilähedase kiirusega. Päris vahva oli vaadata kuidas grooti vaimujõuga tagasi hoiti ja minu meeleheitele reeglitepäraselt "groot on õigel pool!" vastati. Igatähes tuult tuli juurde ning lõpuks suutsime käigueelisega altpoolt läbi pressida. Kogu selle koomuski tulemus oli muidugi see, et vahepeal oli Tuulelaul vabas tuules kihutades liidripositsiooni haaranud ning jäi sinna kuni regati lõpuni.
Pärast Aegna läänetoodri võtmist algas tee Kelnase sadama poole. Tuul, otseloomulikult, otse silmaauku. Ja selline tubli 2-3,5m/s kaunis ebameeldiva lainega. Pingutasime mis me pingutasime, edu ei ühtid. Jõudsime natuke Tuulelaulule järgi, läksid nemad jälle eest ära. Proovisime teha kavala paudi - selleks ajaks kui meie paut valmis oli olid nemad juba meid uuel halsil katmas. Ja nii terve tee. Iga viimnegi paut kuni finišini - Tuulelaul jõudis juba enne meid katta, kui meie paut valmis oli.
Taga tuli Leila, kes proovis kõikide võimalike vahenditega meile järgi jõuda. Vahepeal tõmbasime isegi veidi eest ära, kuid siis magasime ühe paudi maha. Mõtlesime nimelt, et aega on selle kiire asjaga ning et laseme enne põied tühjaks. Seks aaks kui põied tühjad olid, oli aga rong juba läinud, ning Tuulelaul 2 kaablit vahet kasvatanud, Leila sama palju järgi tulnud. Või tegelikult isegi kõvasti rohkem. Ja mis kõige koledam - head käiku me enam üles ei saanud. Paat oleks nagu kännu taga kinni olnud. Pärast muidugi selgus miks me terve tee Tuulelaulu püüda ei suutnud ja kuidas Leila lõpus nii jõudsalt järgi tuli. Tuulelaul nimelt seekord liiga teravalt ei pressinud ja sõitis vabalt ning kiiresti. Laine oli selline... Meie aga pressisime. Leila tegi viimasel halsil paarikaablise ülekrüssu ning sai vabas tuule alla tulla. Jällegi kiiresti. Ja nii oligi. Meie pressisime, teised vabas tuules. Ja kui Tormilind meist ülevaltpoolt möödudes veel hoobist sõlme jagu kiirust röövis, tundus asi juba päris morn. Aga siiski - suutsime Leila ees finišeeruda ja saavutada võimsa II koha Tuulelaulu järel. Nii füüsiliselt kui ka korrigeeritud ajas.
Niiet igati edukas sõit oli. Kõik paudid peale ühe olid krüssus nagu rusikas silmaauku. Eks õhtul panen tracki ka üles - võib jääda mulje, et krüssunurk on 75-80' :-) Ka oleng Pranglil oli päris meeleolukas. Mis parata, et saarega rohkem tutvust ei teinud. Vähemalt sai kõigi konkurentide kõvasti kokku löödud ja koletult palju purjetamislugusid räägitud.
Kommentaarid