Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb vist kõigepealt tõdeda, et mul ei ole mune. Raha ka ei ole, et enda ja teiste paate lõhkuda. Seega Kui on huvi lugeda munadega meeste juttu, vaadake siia: Mati Sepa Blogi.
Aga sel laupäeva toimus KJK Sügisregatt. Suurepärastes tingimustes 4,5-6m/s puhunud tuule ja päikeselise taeva all. Eelmine sügisregatt oli meil eriti meeldejääv, kuna siis juhtus nii mõndagi. Näiteks lendas Peeter üle parda ja kaotas oma imekallid Harkeni päikeseprillid. Täpsemalt saab lugeda SIIT. Seekord oli eesmärk natuke paremini hakkama saada.
Start oli meil keskpärane ja peagi avastasime end kellegi ahtrist nii lähedal krüssamas, et kuskile enam minna polnud. Vist oli Blanca.Igatähes üles luhvata ei kannatanud ja alt ka eriti nagu läbi ei saa kui käiguvahe niivõrd väike on. Nii pautisimegi peatselt pärast starti Kuuli Muna poolt. Rada, muuseas, oli 5-8-Fo. St siis 5. märk ehk tagumine laevatee teljepoi, stardipoi ja tavapärane finiš muulide vahel. 5. märk on aga päris kaugel. Niiet krüssata sai hoolega. Ei tea kas see oli see meie esimene sundpaut või mis aga ilmselgelt olime me oma pautidega faasist väljas. Mitte kuidagi ei õnnestunud meil Leila, Blanca ja Tuulelauluga sammu pidada. Mõtlesin juba poolel teel märki, et no mida kuradit ma täpsemalt kirjutan. Lihtsalt ei saa kätte ja kõik. Kusjuures kiirust nagu oli ja reedesest tormist jäänud lainetus meid eriti ei seganud. Sõitsime natuke alla aga samas kiirusega 5,6-5,8 sõlme. Peaks ju lainega väga hea olema. Aga no mida paut edasi seda halvemaks asi läks. Ühe õnnetus on aga teise õnn ja kui Tuulelaul oma uude genoasse auku sisse murdis, saime juba rünnakuraadiusesse. Nii kuskil 10 paadipikkust oli nr 5 märgis vahet. Ja seal märgis olime koos ühes puntras Merihundi ja Viruga. Leila, Blanca ja Tuulelaul ees. Tavaliselt on see retsept katastroofile, sest kui krüssus Viru eest ära ei tõmba, ei juhtu seda kunagi.
Spinniotsal oli aga tuul väga muutlik ja vastupidiselt pea kõigile teistele suutsime me vastavalt tuule keeramisele teha tagasiteel minimaalselt 8 halssi. Ja vist tasus ära, sest nr 8 ehk stardipoi juures olime Tuulelaulul täpselt sabas. Järgnes lühike terav spinniots muulide vahelt sisse ja otse allatuult finišeerumine. Nende manöövrite käigus suutsime end Tuulelaule külje alla pressida ja nii oligi finišiprotokollis meie vaheks 5 sekundit. Natuke müstika on muidugi, et kus see Viru tuli, et sai end meie ja Tuulelaulu ees märki pressida. Tundub, et teiseltpoolt lahte sai samuti head tuult. Teine müstiline küsimus on, et miks me täpsemalt krüssus niimoodi peksa saime. Tavaliselt on just krüssukiirus see, millega me oma sabad päästame. Aga sõidud pole vennad ja 4. koht KJK Sügisregatilt on väga hea tulemus. Eriti veel eelmise aasta 6. koha vastu.
Pildid elavad kuskil fotoaparaadis ning ilmuvad siia millalgi hiljem. Siis kui on aega tegeleda. Seniks aga pöidlad pihku, et Minnil järgmine kolmapäev hästi läheks :)
Aga sel laupäeva toimus KJK Sügisregatt. Suurepärastes tingimustes 4,5-6m/s puhunud tuule ja päikeselise taeva all. Eelmine sügisregatt oli meil eriti meeldejääv, kuna siis juhtus nii mõndagi. Näiteks lendas Peeter üle parda ja kaotas oma imekallid Harkeni päikeseprillid. Täpsemalt saab lugeda SIIT. Seekord oli eesmärk natuke paremini hakkama saada.
Start oli meil keskpärane ja peagi avastasime end kellegi ahtrist nii lähedal krüssamas, et kuskile enam minna polnud. Vist oli Blanca.Igatähes üles luhvata ei kannatanud ja alt ka eriti nagu läbi ei saa kui käiguvahe niivõrd väike on. Nii pautisimegi peatselt pärast starti Kuuli Muna poolt. Rada, muuseas, oli 5-8-Fo. St siis 5. märk ehk tagumine laevatee teljepoi, stardipoi ja tavapärane finiš muulide vahel. 5. märk on aga päris kaugel. Niiet krüssata sai hoolega. Ei tea kas see oli see meie esimene sundpaut või mis aga ilmselgelt olime me oma pautidega faasist väljas. Mitte kuidagi ei õnnestunud meil Leila, Blanca ja Tuulelauluga sammu pidada. Mõtlesin juba poolel teel märki, et no mida kuradit ma täpsemalt kirjutan. Lihtsalt ei saa kätte ja kõik. Kusjuures kiirust nagu oli ja reedesest tormist jäänud lainetus meid eriti ei seganud. Sõitsime natuke alla aga samas kiirusega 5,6-5,8 sõlme. Peaks ju lainega väga hea olema. Aga no mida paut edasi seda halvemaks asi läks. Ühe õnnetus on aga teise õnn ja kui Tuulelaul oma uude genoasse auku sisse murdis, saime juba rünnakuraadiusesse. Nii kuskil 10 paadipikkust oli nr 5 märgis vahet. Ja seal märgis olime koos ühes puntras Merihundi ja Viruga. Leila, Blanca ja Tuulelaul ees. Tavaliselt on see retsept katastroofile, sest kui krüssus Viru eest ära ei tõmba, ei juhtu seda kunagi.
Spinniotsal oli aga tuul väga muutlik ja vastupidiselt pea kõigile teistele suutsime me vastavalt tuule keeramisele teha tagasiteel minimaalselt 8 halssi. Ja vist tasus ära, sest nr 8 ehk stardipoi juures olime Tuulelaulul täpselt sabas. Järgnes lühike terav spinniots muulide vahelt sisse ja otse allatuult finišeerumine. Nende manöövrite käigus suutsime end Tuulelaule külje alla pressida ja nii oligi finišiprotokollis meie vaheks 5 sekundit. Natuke müstika on muidugi, et kus see Viru tuli, et sai end meie ja Tuulelaulu ees märki pressida. Tundub, et teiseltpoolt lahte sai samuti head tuult. Teine müstiline küsimus on, et miks me täpsemalt krüssus niimoodi peksa saime. Tavaliselt on just krüssukiirus see, millega me oma sabad päästame. Aga sõidud pole vennad ja 4. koht KJK Sügisregatilt on väga hea tulemus. Eriti veel eelmise aasta 6. koha vastu.
Pildid elavad kuskil fotoaparaadis ning ilmuvad siia millalgi hiljem. Siis kui on aega tegeleda. Seniks aga pöidlad pihku, et Minnil järgmine kolmapäev hästi läheks :)
Kommentaarid