Nonii! Pikk paus. Eks peaasjalikult seetõttu, et see hooaeg pole läinud päris ülesmäge. Pigem stabiilselt mööda looklevat orgu. Paadi oleme kiiremaks saanud, ent ise oleme vähikäiku teinud. Üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Konkurentide kohta seda öelda ei saa....
Kõikse pealt ORC EM Gdanskis. Plaanid olid head, saime end justkui vormi isegi BOWi abil. Aga kogu aeg roteerusid meeskonnas mingid positsioonid ja nipa napa jäi alati midagi puudu. Nii ka Gdanskis. Puudu jäi taktik kes ei saanud tulla. Meil aga oli kõik selle peale mängitud. Terve hooaeg kuni EMini üritatud otsustusprotsessi ikka taktikule suunata. Ja siis kõmdi tagasi nii nagu vanasti. Ja no see keerutav maatuul millega ajalooliselt alati peksa oleme saanud... Ei käinud meil jõud üle sellest ka seekord. Osaliselt kuna ei suutnud head taktikat teha, osaliselt kuna meil läks alati midagi nihu. Oli see ülekrüss, märki välja mitte minemine, katki läinud inhauler või tont teab mis. Ja seal said kohe esimese eksimuse eest karistada sellega, et vajusid gruppi ja hakkasid järjest rohkem pealesunnitud otsuseid tegema. Selle asemel, et eest ära sõita. Aga tulemus 25/40 polegi nagu kõige hullem. Arvestades meie vaimset ja füüsilist ettevalmistus. Siinkohal räägin siis meestest mitte paadist.
Nüüd aga Tallinna Meistrivõistlused. Saime meeskonna kokku. Taktik ja kõik.
Harjutasime, kõik timm:
Ja sellega seekord rõõmsad ajad piirdusid. Esimene sõit läks täitsa puntrasse. Lootsime salamahti, et saime ehk kõik valed asjad esimesel sõidul ära tehtud. Aga oluliselt paremaks nagu ei läinudki. Natuke aga siiski. Aga hävisime oludes, mis meile käigu poolest kõige paremini peaks sobima. Pildi pealt ikkagi kena vaadata:
Teisel päeval olime jälle ilma taktikuta ja tagasi oli raudvara - hooaja vahele jätnud Ats. Saime vett ja vilet, 10-15m/s tuult. Aga meil oli seda vaja. Lühirada sellistes oludes olime väga vähe sõitnud. Tundsime end väga ebakindlalt. Aga mida aeg edasi seda paremini end tundsime. Ka tulemused olid grammi võrra paremad. Vaatamata sellel, et sõidud viidi läbi tuuleoludes, kus valem meid kaunis rängalt karistab. X-35 ei ole otseselt kõva tuule paat. No päris viimaseks ei jäänud aga pidu ka ei pea.
Kõik jätkus tänasel kolmapäevakul. Kõigepealt jäime starti paar paadipikkust hiljaks. Mis oli täitsa OK kuna vöör oli meil seekord võõrtööjõu peal :) Aga siis tuli vabatuule ots, kus midagi paremaks ei läinud. Kuna me ei hakanud reacherit peale panema, et võõrtööjõul käsi pärast spinnivahetusega päris sõlme keerata. Allatuules ei saanud me kuidagi Amservist mööda. Lõpuks keeras imekergelt meile veel vastu ka ning see pisike edu, mille olime suutnud tekitada, haihtus... Küll aga saime paremaga märgis neist jagu. Ja siis lappisime mõlemad oma spinne kokku. Meie muuhulgas ka veest. Järsku oli aga vesi keema läinud ja puhus stabiilne 22-24kt tuul. Hea oli, et oli vabatuule ots... Küll aga oli natuke halvasti selles osas kummal halsil me olime. Staakpirsi teine siin oli allatuult ja seega light fokat mediumi vastu vahetada ei saanud. Hingasime sisse ja mõtlesime, et olgu, kannatame ära. Nii me lightiga finišisse puterdasimegi. Sõidu lõpuks oli ka tuul 18kt peale kukkunud, paar auku isegi alla selle. Oleks olnud kohti küll kust need 2 minutit võtta, et päris mitte eelviimaselt kohalt end leida. Ja sama oli seis ka Tallinna Meistrivõistlustel. Ja Gdanskis. On küll võimalusi. Vaja ainult osata neist haarata. Ehk otsime kuskilt abi. Järgmine aasta. See aasta on aeg kurlingutrennide peale mõelda.
Kõikse pealt ORC EM Gdanskis. Plaanid olid head, saime end justkui vormi isegi BOWi abil. Aga kogu aeg roteerusid meeskonnas mingid positsioonid ja nipa napa jäi alati midagi puudu. Nii ka Gdanskis. Puudu jäi taktik kes ei saanud tulla. Meil aga oli kõik selle peale mängitud. Terve hooaeg kuni EMini üritatud otsustusprotsessi ikka taktikule suunata. Ja siis kõmdi tagasi nii nagu vanasti. Ja no see keerutav maatuul millega ajalooliselt alati peksa oleme saanud... Ei käinud meil jõud üle sellest ka seekord. Osaliselt kuna ei suutnud head taktikat teha, osaliselt kuna meil läks alati midagi nihu. Oli see ülekrüss, märki välja mitte minemine, katki läinud inhauler või tont teab mis. Ja seal said kohe esimese eksimuse eest karistada sellega, et vajusid gruppi ja hakkasid järjest rohkem pealesunnitud otsuseid tegema. Selle asemel, et eest ära sõita. Aga tulemus 25/40 polegi nagu kõige hullem. Arvestades meie vaimset ja füüsilist ettevalmistus. Siinkohal räägin siis meestest mitte paadist.
Nüüd aga Tallinna Meistrivõistlused. Saime meeskonna kokku. Taktik ja kõik.
 |
| Foto, see ja järgnevad: Aleksandr Abrasimov |
Ja sellega seekord rõõmsad ajad piirdusid. Esimene sõit läks täitsa puntrasse. Lootsime salamahti, et saime ehk kõik valed asjad esimesel sõidul ära tehtud. Aga oluliselt paremaks nagu ei läinudki. Natuke aga siiski. Aga hävisime oludes, mis meile käigu poolest kõige paremini peaks sobima. Pildi pealt ikkagi kena vaadata:
Teisel päeval olime jälle ilma taktikuta ja tagasi oli raudvara - hooaja vahele jätnud Ats. Saime vett ja vilet, 10-15m/s tuult. Aga meil oli seda vaja. Lühirada sellistes oludes olime väga vähe sõitnud. Tundsime end väga ebakindlalt. Aga mida aeg edasi seda paremini end tundsime. Ka tulemused olid grammi võrra paremad. Vaatamata sellel, et sõidud viidi läbi tuuleoludes, kus valem meid kaunis rängalt karistab. X-35 ei ole otseselt kõva tuule paat. No päris viimaseks ei jäänud aga pidu ka ei pea.
Kõik jätkus tänasel kolmapäevakul. Kõigepealt jäime starti paar paadipikkust hiljaks. Mis oli täitsa OK kuna vöör oli meil seekord võõrtööjõu peal :) Aga siis tuli vabatuule ots, kus midagi paremaks ei läinud. Kuna me ei hakanud reacherit peale panema, et võõrtööjõul käsi pärast spinnivahetusega päris sõlme keerata. Allatuules ei saanud me kuidagi Amservist mööda. Lõpuks keeras imekergelt meile veel vastu ka ning see pisike edu, mille olime suutnud tekitada, haihtus... Küll aga saime paremaga märgis neist jagu. Ja siis lappisime mõlemad oma spinne kokku. Meie muuhulgas ka veest. Järsku oli aga vesi keema läinud ja puhus stabiilne 22-24kt tuul. Hea oli, et oli vabatuule ots... Küll aga oli natuke halvasti selles osas kummal halsil me olime. Staakpirsi teine siin oli allatuult ja seega light fokat mediumi vastu vahetada ei saanud. Hingasime sisse ja mõtlesime, et olgu, kannatame ära. Nii me lightiga finišisse puterdasimegi. Sõidu lõpuks oli ka tuul 18kt peale kukkunud, paar auku isegi alla selle. Oleks olnud kohti küll kust need 2 minutit võtta, et päris mitte eelviimaselt kohalt end leida. Ja sama oli seis ka Tallinna Meistrivõistlustel. Ja Gdanskis. On küll võimalusi. Vaja ainult osata neist haarata. Ehk otsime kuskilt abi. Järgmine aasta. See aasta on aeg kurlingutrennide peale mõelda.
Kommentaarid