Pildil: valusad kogemusedNo seekord näiteks sõitsime Vesilennukist kolm korda mööda. Uus rekord. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida, et kõik need kolm korda olid kuratlikult magusad ;-) Ja no eks see näitab, et kaks asja on võimalikud. Variant a) me keskendusime, pingutasime, ja suutsime lõpuks ometi kuidagi konkurentsis püsida. Variant b) on aga see, et vastasmeeskond pani õllele liiga suurt rõhku. Viimase eksistentsi võimalikkust eitame me muidugi surmani. Ja tegelikult pole see ka väga tõenäoline. Igatähes läks päris hästi.
No et kõik ausalt ära rääkida, siis tahtsime alguses startida koos 1. grupiga. Kuna aga mõistsime selle kasutust kiiresti, siis seda ei teinud. Ja startisime ikka koos oma grupiga. Ca keset stardijoont või natuke poi poolt otsast. Ja see tasus ära. Olime algusest peale puhtas tuules, hoidsime kalda alla ja saime seal korduvalt abi keerutavast tuulest. Esimesed krüssuotsad läksid suisa nii hästi, et Tuulelaul sattus kuidagi VÄGA lähedale. Pole neid selle see aasta merel peale starti ja enne sadamasse jõudmist näinudki :-). Igatähes mida aeg edasi, seda huvitavamaks läks. Pärast kohtunike paigaldatud poide vahel sipsimist saime sõita Kuuli muna juurde ja sealt rõõmsalt Katariina kai juurde krüssata. Sain paadi ilusti käima ja peatselt avastasin, et jõuame Vesilennukile järgi. Aga vist saadi sellest ka seal pardal aru ja võrdlemisi ootamatult pauditi merele tagasi. Meie aga jätkasime vanas vaimus ja ootasime rahulikult Viru ka tagant järgi. Saime supsti Vesilennuki ette enne märki. Aga seal rõõm lõppes, sest spinniotsal enam käiku üles ei saanud ja Vesilennuk oli ilmselgelt meist kiirem. Ja siis tuli veel tagantpoolt tuult ka ja aitas nii Viru kui Vesilennuki järgi. Proovisime mis me proovisime, kuid Ülar tegi ära täiesti raamatunäite järgi. Luhvas meid üles. Korduvalt. Siis üks hetk suutis meid natuke rohkem üles luhvata (no nii, et spinn kokku kukkus) ja lipsas alt läbi. Geniaalne. Ise olin loll, et täiesti kõrist VALLA ei karjunud. Mõistus sai vist otsa ja vaatasin külma näoga lehvivat spinnakeri. Ju vist käisid asjad kiiresti ka.
Aga märgis võttis Vesilennuk korralikult spinni alla nagu peab. Mina aga otsustasin veel kümmekond meetrit spinnil vedada lasta. Ja saime genu üles ning spinni alla täiesti täiuslikult. Veatult. Nii hästi, et võis julgelt märgis Ülarile "märgiruumi" hõigata. Mille peale aga vastati, et ei ole vaja midagi. Aga pärast mõistmist, et me tuleme hulgakesi (olime vaikse ilma trimmis ehk 6kesi pardal) ja suurtel kiirustel, anti ruumi, ja saime rõõmsalt märgi seestpoolt ära võetud ja Vesilennukist mööda. Kuniks...
Jälle me ei saanud käiku üles. Ja siis jälle saime. Teisisõnu toimus kaks positsioonide vahetust. Siis loobus Ülar ja läks parimatele ehk krüssas veidi üles. Mis muidugi sai meile saatuslikuks, sest puhtkogemata sattusid Viru ja Vesilennuk seal üksteist pressima ja sõitsid kohe rõõmsalt tükk maad üles. Meie sõitsime otse muulide vahele. Ja palun, meie, kes me oleksime pidanud väiksema vahemaa läbima, saime selle tunduvalt hiljem, mida üleal pool olnud paatkonnad said. Nimelt päris korraliku pagi. Ja ühe (purjus?) soomlase saime ka kõik, kes otsustas 3 võistleva paadi vahelt täisgaasiga läbi põrutada. Ja selles äsjatekkinud tuules kihutanud Virul lõi käigulaines hüpeldes spinnakeri karabiini topis lahti ning puru kukkus ilusti aegluubis kokku. Kusjuures genu üles saamiseks läks aega ca 30-40 sekundit. Täielik müstika. Uut sorti purjevahetuse tehnika?
No siis me seal kihutasime muulide vahelt sisse üle 7 sõlme ja kangutasime vägisi teravalt spinnakeriga krüssata. Aga kui teravalt sa ikka saad. Palju ei jäänud puudu, et paat käest ära poleks läinud ja otse sisemisse muuli külje pealt sisse. Aga sellest toibusime kiiresti ja järgmise tuuleiili saatel juba ründasime Virut, et viisakalt altpoolt läbi minna. Mis aga osutus väga keeruliseks, kuna Indrekul oli genuga väga hea manööverdamisvõime (ettekeeramisvõime) ja purje ei olnud ilmselgelt palju, nagu meil seda oli. Ja nii me sinna taha pidurdama jäimegi. Lõpptulemus korrigeeritud ajas - sekundipealt sama aeg, mis Vesilennukil. Meist tahapoole jäi ainult Franziska. Aga pinget oli, sporti oli, möödumisi oli. Vahva oli! Hea, kui kodumaale paugutama lastakse.
Siin on ka träkk koos väga umbkaudsete tuulesuundadega. Tallinn 3 juurde spinnakeri all ja sealt tagasi alguses genu ja seejärel spinnakeriga tulemise track on vahva. on ilmselge, et oli tubli duell. Üleüldse näeb track miskipärast väga kole välja. Omast arust sõitsime super sõitu ja vaid Katariina kai juures olevat tuule keeramist alahindasin veidi. Aga tundub, et ka mujal ei olnud päris täpset märki sõitu. Samas muidugi kasutasime seekord elektroonilisi abivahendeid väga minimaalselt ja tagumikutunnetuse koolitus oli hea. Näiteks poole sõidu pealt kustusid tuule kellad ära, kuna akus oli midagi 9 voldi kanti elektrit. GPSi ei viitsinud ka keegi muul ajal vaadata kui siis, kui üldse enam aru ei saadud miks teised ees märgist nii mööda sõidavad.
Pildid: http://picasaweb.google.com/purjekasminni/KJKKarikavoistlus12092009
Kommentaarid