Ameerika mäed (I KJK seeriavõistlus)

Pilt: Külli Haav

Eilne sõit oli täpselt postituse pealkiri. Ameerika mäed. Et kõik ausalt ära rääkida, käis see umbes nii:

Stardipositsioon oli meil kohtunike laeva juures päris hea. Olime kõige ülemine paat. Aga oli see segatud tuul või mis, käiku me üles ei saanud ning Tuulelaul liikus märgipoolses otsas tsuti paremini. Otsustasime pautida, kuid peatselt sai selgeks, et see polnud ka parim idee. Jäime ette Nautilusele, kes oli vahepeal kaks korda pautinud, ning jälle paremal halsil. Pautisime alla ja Nautilus libisises vähehaaval, ent jõudsalt mööda. Teel esimesse krüssumärki kohtasime veel Virut ja Tuulelaulu, kuid eelis oli täpselt sellel kellel parajasti eelis juhtus olema. Kas segasid alla tulevad suured alused oma 100m2 spinnakeridega või kes kus jälle vaikse tuulega end lainesse kinni sõitis. Märgis oli veel suuremat sorti kaos, kus oma kõige esimest võistlussõitu tegev Elan 340 Matilda paljudele ette jäi ning märgist välja puksiti. Muuhulgas jäi ta ette ka meile ja pidime vallama, et mitte päris otsa sõita. Pärast oli seda vallatud maad aga raske tagasi teha ja pidime märgis seisma jääma ning sellele veel otsa sõitma. Lõpp hea kõik hea. Too konkreetne märgivõtt on Külli poolt ka ilusti pildile jäädvustatud ning nähtav postituse päises.

Ka esimene spinniots oli nagu ta oli. Tahtsime sõita teravat nurka ja paadil hoogu sees hoida, ent tuult oli vähe ja meie mitte just kõige paremini kuju hoidev spinnaker lihtsalt ei seisnud üleval. Oma osa oli sellel ka spinnisootidel, mis olid vett saanuna väga rasked. Proovisime teistest eralduda ja Tallinna Sadama pool ääres natuke rohkem tuult saada, ent soovmõtlemiseks see jäigi. Spinn ei seisnud hästi ning lõpuks all märgi juures oli Tuulelaul eest ära veninud, ning ka Viruga oli tubli vahe sees. Pärast märgi võtmist vaikis tuul peaaegu, et täielikult maha - tuul keeras. Laine oli tihe ja terav ning lõi meie vähese käigu pidevalt kinni (hoog maha ja purjed ka veel tuulest tühjaks). Otsustasin ise pinni haarata, kuna tundus et niikuinii pole midagi enam peale hakata, peaaegu, et seisame kohapeal. Plekkimise peale mul tavaliselt annet on ja mingi aja pärast saime ka hoo üles ning Virule natuke lähemale. Seda kui lähedal me kellelegi oleme mõõdab Ats - ta kas näeb purjenumbreid või ei näe. Antud juhul hakkas aga nägema. Siis tuli aga tuul ning Viru hakkas ees jõudsalt liikuma. Tuulelaul oli aga eksinud ja liialt Kuuli Muna poole eraldunud, ning ei saanud tuule keeramisest isegi kaudselt osa. Meie Viruga läksima märki ühel halsil ja vabas tuules.

Märgis sündis midagi harukordset. Olime Tuulelaulust ees ning jõupositsioonil. Meil olid küll pisikesed probleemid seoses spinnibrasside kergemate vastu vahetamisega (loe jäin käskluse andmisega hiljaks) ja sellega, et spinn oli vales pardas, kuid kuna tuult oli vähe, siis oleks vöörimees saanud brassi käes hoida kuniks otsad klaarid ja soodimees spinni ilusti õigele poole üle tuua. Toimus aga täielik kaos... Keegi ei osanud midagi peale hakata spinni poomiga, spinni soodi ja brassiga, genu tilbendas niisama. Mina istusin roolis, sättisin grooti ja karjusin. Just karjusin ja nii palju kui torust tuli. Sest me polnud KUNAGI olnud Tuulelaulu suhtes nii heal positsioonil. Neil oli spinn üleval, meil aga nii spinn (endiselt muidugi tühi ja sõlmes) ning genu. Tahtsin neid üles luhvata ja spinni kokku lasta. Aga tühjagi. Kuskil tuli isehakanud kapten, kes sekundid pärast minu käsklust "genu sisse!" hõikas "genu alla" ja kuna Robi ja Bobi on suured sõbrad, siis Bobi lasi selle genu ka alla. Kaotasime igasuguse eelise Tuulelaulu suhtes, mis sõitis meist lihtsalt mööda. See oli minu jaoks isiklikult väga valus. Olen nii paadi kallal kui ka ennast arendades näinud tohutult vaeva. Nii palju vaeva, et pole enam korralikke jalanõusidki jalga panna, ent paat on tippvormis. Nähes, et oleme viimased, spinn koos, meeskond tegeleb solk- ja pudrunäplusega ehk siis üldiselt ei teinud suurt mitte midagi peale nõutu näoga otsade vaatamise, kees mul kõik väga üle. Ja mul on selle üle väga väga piinlik. Väga, väga piinlik nüüd takkajärgi. Olles kõik mehed ükshaaval erinevatesse kohtadesse saatnud ja mõelnud korduvalt paadist keset merd lahkumisele, viskasin pinni minema ja läksin värisevate kätega omaette olema ja istuma. Tükk aega istusin enne, kui tuli taas isu peale ja soot soodi ning ots otsa haaval juhatasin paadi uuesti trimmi. Paljud kindlasti ei kirjutaks säärastest episoodidest, tegemist on valusa tõega. Oleme kõik Minni peal algajad purjetajad ning kõigil omad vead. Me ei pea seda varjama. Tõsi, see ei näita mind kui kaptenit heas toonis, kaugel sellest. Aga see olen mina ja see on see kui südamega ma asja juures olen. Ehk liigagi.

Asusime tegema seda, mida me kõige rohkem teeme. Ja ühtlasi ka kõige paremini. Jälitustegevus. Tuul teel Pirita muulide vahelt sisse, oli muutunud väga teravaks. Valitud hetkel korjasime spinnakeri alla, ning sõitsime genoaga Virule ja Tuulelaulule jõudsalt järgi. Tuulelaulu spinnaker nägi enne muulide vahele jõudmist välja täiesti viimase piiri peale ja natuke veel sisse tõmmatud ning ei saanud säärase kujuga kuidagi efektiivselt töötada. Muulide vahel läks üles spinn ning asusime eesolijaid katma ning möödumisvõimalust otsima. Katma mitte otsese definitsiooni kohaselt, vaid paratamatusest, otsides oma teed finiši poole. Kahjuks oli ruumi natuke liiga vähe ja möödumisvõimalust ei olnud. Ometi jõudsime just muulide vahel konkurentidele külje alla, ning lõpetasime Virust sekund, Tuulelaulust kolm sekundit tagapool. Võimas finiš! Pole eluilmaski Tuulelaulu terve sõidu nii lähedalt näinud. Koos finišeerimisest rääkimata. Ameerika mäed ikka...

Meeleolu pardal ei olnud väga hea, kuna varasemate väga põhjalike kalkulatsioonide kohaselt, oleks antud tuule ja distantsi puhul me Performance Line valemi järgi aega korrigeerides pidanud Tuulelaulu mõnedkümned sekundid edestama. Virut muidugi kohe päris kindlasti ka (ca 3-4 minutiga). Kai peal saabus aga selgusehetk - kolmapäevakute aegasid korrigeeritakse Time on Time valemi järgi ehk et... Me oleks võinud paarkümmend sekundit Tuulelaulule kaotada. Ja nii oligi - protokolli järgi edestasime Tuulelaulu 22 sekundiga. Täiesti esmakordne sündmus. Kahjuks jäime autasustamisest ilma, kuna otsisime kohtunikke jahtklubi asemel sadamakapteni kontori juurest, ent oma hõbedase liistaku saime siiski pildile:

Pilt: Indrek Pikk

Räägitakse, et pikk jutt on paha jutt, ent selle loo pidi lihtsalt ära kirjutama. Kuidagi peab ju oma vigadest õppima. Kui ei talleta, siis vajub see kõik unustuste hõlma. Püüan ise omalt poolt edaspidi kaalukamalt käituda ning usun, et "Andres, ära siis pinni nurka viska" saab mind saatma terve hooaja. Ja kindlasti on see hea meenutus, mis mind korrale kutsub. Purjetamine on tehnikasport, kuid võrreldav pigem malega, kui millegi muuga. Kapteni psüühika peab olema tugev. Väga tugev, et paat, meeskond ja konkurendid kontrolli all hoida. Mul on veel pikk tee minna, kuid õnneks on veel ka aega. Olen nimelt KJK kõige noorem ja kogenematum kiiljahi kapten. Mitte, et see midagi vabandaks.