Eilne kolmapäevak oli meie jaoks natuke teise noodiga. Kukkusime edetabelis seni pea saavutamatuna näivalt kolmandalt kohalt neljandaks. Aga see asi vist käibki nii, iga kord ka võita ei saa. Et kõik ausalt ära rääkida, saime meie stardis sama palju peksa kui miili jagu kohtunike laevast eemal ja samas ka esimesest märgist kaugemalt startinud Tuulelaul. Nimelt ei tabanud me kohe üldse ära, et III ja IV gruppide stardid koos on. Ja siis kui terve grupp juba üle stardiliini oli, saime ka meie lõpuks vööri õigele poole. Aga enne seda kõike olid tähtsad otsused. Kuidas astuda vastu mahapandud rajale? Lee ots Kuuli munani, sealt spinniots Katariina kaini, krüss tagasi Kuuli munani ja finiš. Tuult oli aga stardi eel ebastabiilselt 8m/s. Kohati rohkem kohati vähem. Aga mis purjega sõita? G2 on meie inventaris puudu. G1 on meil väga hea. Foka ei pruugi aga külgtuules piisavalt vedada. Veel viimasel hetkel tuli kapteni otsus G1 kokku pakkida ning foka heisata. Ja see tasus ka ära. Kogu G1 peale jäänud fliit nägi ikka kõvasti vaeva ja oli ülepurjestatud. Krüssus poleks seda probleemi olnud, kuid külgtuules oleks meie 10m/s pagis G1-ga täiesti lapiti. Igatähes saime kohtunike laeva ehk mere poolt hea mineku sisse ja sõitsime oma vahe konkurentidega peaaegu tasa.
Kuuli muna märgis tegime esmalt halsi ja seejärel heiskasime spinni. Ka see tasus ära. Kogu järgnev sõit oligi ühel halsil. Ja mida sa seal täpsemalt ründad, kui kuskile halssida pole ning kõigil täpselt sama tuul. Samas jõudsime vaatamata kõigele ceel 3-4 paadipikkust ees olnud pundile järgi. Märgis oli aga meie jaoks tüüpiline katastroof. Jõudu oli, kiirust oli, kõik oli ok. Aga kui satud kahe paadi vahele karpi ning kuskile pautida pole, tuul on segatud, siis sõidavadki konkurendid sinust lihtsalt üle.
Krüssu alustasime kaunis nadilt positsioonilt. Blanca oli kõikse aeg vabas tuules saanud sõita ning oli pikalt ees. Tuulelaul sõitis üle siis, kui Eneli ja Merihundi vahel märgis karbis olime. Leila oli ka ees. Proovisime mis me proovisime ja saime lõpuks oma käigu kätte ja olime rajal seal, kus me olla tahtsime. 5,65 sõlme, teravust küllaga. Ja siis tuli Leila ja pani meile korraliku kümpi. Pautis niimoodi tuule ette, et mitte midagi teha ei saanud. Teravamaks minek ei oleks aidanud, allapoole minnes oleksime kohe Tuulelaulu varju sisse sattunud. Nii pidimegi pautima ja eralduma. Ja nagu meile kohane läöks enne ikka aega, kui uuesti hea tempo üles saime. Aga saime. Ja pikapeale õnnestus meil end kuidagi tagasi Kuuli muna juurde pressida, kuid Virut me üle krüssata polnud suutnud. Leila ja Tuulelaul olid ka täpselt sellises kauguses, et lee otsal polnud enam midagi teha. Lisaks olid ees veel Blanca ja Merihunt. Lõpetuseks saime Virust korralikult mööda alles Pirita jõel. Ja õnnetuse tipuks suutsid nii Tuulelaul kui ka Leila mõlemad Merihunt edestada. Nii saimegi 6. koha. Merihundist jäi puudu ca 17 sekundit ning Tuulelaulust paar sekundit üle 30.
Oli väga tuttav tunne. Tagantpoolt ettepoole rühkida, kuid mitte just kõige edukamalt. Aga ma usun, et meil oli seda vaja. Trenni oleme viimasel ajal vähem teinud, madalama intensiivsusega. Asi oleks need 17 või 30 sekundit manöövrites võita? Just see laks vastu näppe näitas, et mitte kunagi ei saa end lõdvaks lasta.
Kuuli muna märgis tegime esmalt halsi ja seejärel heiskasime spinni. Ka see tasus ära. Kogu järgnev sõit oligi ühel halsil. Ja mida sa seal täpsemalt ründad, kui kuskile halssida pole ning kõigil täpselt sama tuul. Samas jõudsime vaatamata kõigele ceel 3-4 paadipikkust ees olnud pundile järgi. Märgis oli aga meie jaoks tüüpiline katastroof. Jõudu oli, kiirust oli, kõik oli ok. Aga kui satud kahe paadi vahele karpi ning kuskile pautida pole, tuul on segatud, siis sõidavadki konkurendid sinust lihtsalt üle.
Krüssu alustasime kaunis nadilt positsioonilt. Blanca oli kõikse aeg vabas tuules saanud sõita ning oli pikalt ees. Tuulelaul sõitis üle siis, kui Eneli ja Merihundi vahel märgis karbis olime. Leila oli ka ees. Proovisime mis me proovisime ja saime lõpuks oma käigu kätte ja olime rajal seal, kus me olla tahtsime. 5,65 sõlme, teravust küllaga. Ja siis tuli Leila ja pani meile korraliku kümpi. Pautis niimoodi tuule ette, et mitte midagi teha ei saanud. Teravamaks minek ei oleks aidanud, allapoole minnes oleksime kohe Tuulelaulu varju sisse sattunud. Nii pidimegi pautima ja eralduma. Ja nagu meile kohane läöks enne ikka aega, kui uuesti hea tempo üles saime. Aga saime. Ja pikapeale õnnestus meil end kuidagi tagasi Kuuli muna juurde pressida, kuid Virut me üle krüssata polnud suutnud. Leila ja Tuulelaul olid ka täpselt sellises kauguses, et lee otsal polnud enam midagi teha. Lisaks olid ees veel Blanca ja Merihunt. Lõpetuseks saime Virust korralikult mööda alles Pirita jõel. Ja õnnetuse tipuks suutsid nii Tuulelaul kui ka Leila mõlemad Merihunt edestada. Nii saimegi 6. koha. Merihundist jäi puudu ca 17 sekundit ning Tuulelaulust paar sekundit üle 30.
Oli väga tuttav tunne. Tagantpoolt ettepoole rühkida, kuid mitte just kõige edukamalt. Aga ma usun, et meil oli seda vaja. Trenni oleme viimasel ajal vähem teinud, madalama intensiivsusega. Asi oleks need 17 või 30 sekundit manöövrites võita? Just see laks vastu näppe näitas, et mitte kunagi ei saa end lõdvaks lasta.
Kommentaarid